2024. aasta erakordsed muinasleiud Eestist: pronksiaja mõõk, viikingid Hiiumaal ja meteoriidikillud

2024. aasta oli Eesti arheoloogia ajaloos erakordne. Muinsuskaitseamet tõi sotsiaalmeedias esile avastused, mis viivad meid ajas tagasi tuhandeid aastaid ja heidavad uut valgust meie esivanemate elule.

Saaremaalt leitud pea 3000 aastat vana pronksmõõk, mis on üliharuldane ja säilinud suurepärases seisukorras, on üks aasta suurimaid arheoloogilisi leide. Samuti avastati Hiiumaalt esimesed tõendid viikingiajast ning Kaali ümbrusest leiti haruldasi meteoriiditükke. Need tähelepanuväärsed leiud poleks olnud võimalikud ka ilma tähelepanelike hobiotsijateta, kelle panus aitas maastikult leida mitu seni teadmata matusepaika, asulakohta ja peitvara.

Pronksmõõk Saaremaalt

Muinsuskaitseamet jagas, et palju elevust tekitanud ​pronksmõõk jõudis arheoloogideni kõva viivitusega. Eestis üliharuldane pronksist mõõk pärineb umbes aastatest 900–700 eKr ning 70 sentimeetri pikkune mõõk on väga hästi säilinud.

Arheoloog Kristiina Paaveli hinnangul võis mõõga teramiku ümber algselt olla ka mõõgatupp koos tupeotsikuga. Sellele viitab tema sõnul mõõga tipu tumedam värvus ja väiksem korrodeerumine, nagu miski oleks seda keskkonnamõjude eest kaitsnud. „Seda tüüpi mõõku on peetud esimesteks ratsasõdalaste mõõkadeks Euroopas. Euroopa mandriosas on teada vähemalt 180 sarnast nn Güdlingeni tüüpi mõõka. Neid on leitud nii matusepanustena kui vesisest keskkonnast peitleidudena.”

Eestis on Paaveli kinnitusel varasemast teada vaid üks leid, mille leiulugu on üsna segane. „Õigupoolest jõudis ka Saaremaa mõõk arheoloogideni 10-aastase viivitusega, mistõttu osa väärtuslikust teadusinfost on kaduma läinud. Õnneks on teada täpne leiukoht ning saame laias laastus hinnata, et leid jääb kunagisest merepiirist umbes 600–800 meetri kaugusele.”

Kaali kraatrivälja ümbrusest leiti meteoriiditükk


Muinsuskaitseamet jagas, et viiekilogrammisest leiust, mis pärineb suure tõenäosusega meteoriidiplahvatusest, andsid teada Kaali kaatri ümbruses tegutsenud metallidetektoriga meteoriidikütid.

Põhjus, miks on leiud muinsuskaitseametis, kui meteoriidid ei ole muinsuskaitseseaduse alusel arheoloogilised leiud ehk inimtekkelised kultuuriväärused, seisneb nende sõnul selles, et Kaali on ka arheoloogiline leiukoht, kus on tehtud ka sepatööd.

„Seetõttu on oluline, et enne lõplikke järeldusi analüüsitakse leide laboratoorselt. Peame esmalt välistama, et leiud ei ole sepatöö- või rauasulatuse jäägid. Kui tulemused kinnitavad meteoriitset päritolu, tagastatakse leiud leidjale. Hetkel ei ole Eestis seadust, mis väljaspool loodus- või muinsuskaitseala meteoriidileide kaitseks. Õnneks on koostöö leidjaga olnud hea ning teadlastel on võimalus leide uurida, nii et väärtuslik teadusinfo ei lähe kaotsi.”

Viikingiaegne mündiaare Hiiumaalt


Ehkki leiud Hiiumaal on viikingiperioodist seni suuresti vaikinud, laekus möödunud aastal muinsuskaitseametile info 11. sajandi hõbemüntide leiust Hiiumaa idaosas. Leiti kehvasti säilinud 12 münti ja mündikildu, mis on esimesed jäljed viikingiperioodist.

„Mõtlemapanev on ka aarde leiukoht kiviklibuses rannavallis. Merepiiri lähedus ja müntide fragmentaarsus vihjavad, et leiukogumi on aegade jooksul lõhkunud rüsijää,” lisas amet ja jagas, et numismaatik ja ajaloolane Ivar Leimus märkis eksperdihinnangus, et 13. sajandil arhiiviallikates on mainitud selles piirkonnas sadamakohta.

„Võib vaid arvata, et sadam võis sealsamas olla juba paar sajandit varem ning ehk pillas keegi oma rahapauna just randudes. Kuigi täpseid vastuseid me juhtunust ei saa kunagi, on selge, et suur kaotus võis see olla müntide omanikule, aga tõeline õnn ajaloolastele.”

Pronksiaegne kirves Võrtsjärve lähedalt


Amet tõi välja, et pronksist õlgkirves pärineb Võrtsjärve lähistelt, järvest linnulennult umbes ühe kilomeetri kauguselt. „Vaid 106 grammi kaaluv ning 7,5 sentimeetrit pikk kirves oli tõenäoliselt oluline tööriist pronksiaja inimesele, kes elas ja toimetas seal kandis ligikaudu 3500–3300 aastat tagasi. Just sellesse perioodi dateerivad arheoloogid Eesti õlgkirveid.”

Seda tüüpi kirveid oli ameti andmetel varem Eestis teada 16. Paljud neist on leitud viimastel aastatel tänu metallidetektoritega otsijatele. „Eriliseks teevad Võrtsjärve kandi kirve labal paiknevad kuus madalat ehisranti, mida Eesti kirvestel kohtab harva.”

Õlgkirveste päritolu teemal arheoloogide arvamused lahknevad. Küll on oletatud, et tegemist on Skandinaavia impordiga, aga ka arvatud, et tegemist on välismaa mõjude tulemusena kohapeal väljakujunenud tüübiga.

Mõõgapideme nupp Ida-Virumaalt

Muinsuskaitseamet nentis, et sügise hakul Ida-Virumaalt leitud mõõgapideme nupp on ilus meistritöö.

Nad kirjeldasid, et kolmnurkse kujuga mõõganupud olid iseloomulikud eelviikingiaja mõõkadele, mille ajaperioodiks on 550–800 pKr. Sarnaseid kolmnurkseid mõõganuppe on leitud ka Salme laevamatustest, mis on dateeritud aastasse 750 pKr. Mõõganupp on hõbedast, pealmistel külgedel kaunistatud loomornamendiga.

Viikingiaja kunsti uurija Indrek Jetsi hinnangul on mõõgal kujutatud loomapead, ribakujulist keha ning ühte jalga. Tegemist on nn Salin II stiilis kaunistustega, mille üks iseloomulik tunnus on põimornament. Sarnast stiili on kasutatud Põhja-Euroopas sageli just metallesemetel.

Jets on paralleelide põhjal dateerinud mõõganupu 6. sajandisse ning Ida-Viru leid osutab rannikupiirkonna elanike tollastele tihedatele sidemetele Skandinaaviaga. „Kas tegemist on matusepanuse, ohverduse või millegi muuga, jääb veel saladuseks.”

Vändrast leiti seniteadmata kalmistu

„300 aastat on piisavalt pikk aeg, et vana kalmistu asukoht kogukonna mälust kustuks. Seetõttu oli Vändra alevi elaniku üllatus suur, kui ta suvel pere koera matmiseks jõe ääres auku kaevates inimluudele sattus,” jagas amet sotsiaalmeedias, lisades, et tegelikult oli matusepaiga olemasolust viiteid olnud juba varem.

2022. aastal avastati kompostiauku kaevates skeletiosi, mis anti üle politseile. „Paraku ei jõudnud info luudest tollal arheoloogideni, kes oleksid ehk arhiiviallikaid uurides leidnud 17. sajandi kaardi, kus kalmistu oli jõe ääres märgitud. Õnneks teavitasid kohalikud ajaloohuvilised muinsuskaitseametit ning arheoloog Martin Malve eestvedamisel selgitati välja, et tegu on keskaegse ja varauusaegse kalmistuga.”

„Kontrollides kompostiauku ja koera matmiseks kaevatud auku, leiti kummastki täiskasvanu matus. Üks surnutest oli maetud laudkirstus, millest olid säilinud veel kirstunaelad ja kõdupuit. Haua täitepinnasest tuli välja ka ülematmisega lõhutud haudadest pärit segatud luid, sealhulgas laste, noorukite ja täiskasvanute luid,” kirjeldas amet.

Lisaks koguti metalliotsijaga alalt 17.–18. sajandi münte, kirstunaelu ja kadunukestele kaasa pandud sõlgi. Edasised sammud hõlmavad matusekoha piiride selgitamist ning leiukoha kaitse alla võtmist, et tagada surnutele väärikas hauarahu.

Arheoloogiline leiukoht Lääne-Virumaal Rutja külas

2023. aasta sügisel teavitas otsinguloa omanik muinsuskaitset Lääne-Virumaal metsast leitud mõõkade katketest ja odaotsadest. Jätkuotsingute käigus tuvastas ta mõnesajameetrisel alal veel esemeid. Avastatud leidude hulgas oli kümneid mõõkade osi, oda- ja nooleotsi, kirveid, hobuseraudu, neete, luukilde.

„Rikkalik leiumaterjal liivases, kohati ka liigniiskes pinnases meenutas selliseid arheoloogilisi leiukomplekse, nagu Kohtla ohverdamiskoht ning Alulinna ja Rikassaare relvade ja tööriistade peitvarad. Et säilitada leide algses asukohas ja kaitsta teaduslikult väärtuslikku kihti inimtegevuse eest, võeti ala arheoloogilise leiukohana 2023. aasta lõpus kaitse alla,” teatas amet.

2024. aasta suvel viisid arheoloogid leiualal läbi uuringud, avades nelja leiukogumi asukohad. Välja kaevati mõõkasid, odaotsi, nooleotsi. Üks erilisemaid leide oli rauast anum, mis võis olla kilbikupal, mille seest leiti kilpkonnsõlg.

„Miks need esemed maha maeti ja kes need sinna jättis, pole veel vastust. On see ohverdamiskoht või peitvara? Loodetavasti leidude konserveerimise ning ekspertiisi järel oleme targemad.”

Pronksesemete peitvara Lääne-Virumaalt

Muinsuskaitseamet jagas, et Lääne-Virumaa põllult avastati metallidetektoriga põnev leiukogum, mis koosnes omavahel põimunud käevõrudest, spiraalsõrmustest ja sõlekatketest. Leidja teavitas ametit ning kuna oli kahtlus, et lisaks nendele asjadele, mis juba labidaga august välja oli tõstetud, on maapõues veel esemeid, otsustati teha leiukohas uuringud.

Arheoloogilistel kaevamistel selgus, et künnikihi all olid algesse asukohta jäänud veel paar käevõru, spiraalsõrmus ning tuleraua jäänused. Kõik esemed on dateeritavad hilisrauaaega, 12.–13. sajandisse. „Peitleius enamuses olevad kolmest traadist keeratud käevõrud on Eestis üks kõige tüüpilisem muistne käevõru tüüp. Virumaa on selle tüübi põhiline levikuala. Leid täiendab teadmist tollasest asustusest ning veel kord tõestab, et inimene on selles piirkonnas tegutsenud ja elanud juba aastasadu.”