Reedel tähistati Põltsamaa Kodus harukordset ja väärikat sündmust – oma 100. sünnipäeva tähistas Teise maailmasõja veteran ja vabadusvõitleja Arnold Kull. Sündmusel rohkelt õnnitlusi vastu võtnud ja tähelepanelikult kõnesid kuulanud Kull on nii praegusel Jõgevamaal kui ka ajaloolisel Viljandimaal viimane veel elus olev mees, kes Teises maailmasõjas relvaga Eesti eest võitles. Välja arvatud sõja- ja vangilaagriaastad, on ta kogu oma pika elu veetnud armastatud Põltsamaa kihelkonnas.
12. juunil 1926 Pajusi vallas Pihlaka talus sündinud mehe (kelle esivanemad on pärit sealtsamast lähedalt Tapikult) nooruspõlv möödus 30-hektarisel põllumaal, kus peeti veisekarja ja hobuseid. Raske põllutöö sai juba karjapoisina kiiresti selgeks. 1939. aastal asus noormees õppima Põltsamaa Gümnaasiumisse, kuid koolipingist viis saatus ta otse sõjaväkke. Olles äsja saanud 18-aastaseks ja nähes punase idavaenlase pealetungi Narva rindel ja Sinimägedes, vastas ta 1944. aasta raskel suvel peaminister vabariigi presidendi ülesannetes Jüri Uluotsa üleskutsele tõusta Eesti kaitsele.
16. augustil 1944 sai Arnold Kullist 20. Eesti SS-diviisi pioneerpataljoni võitleja. Kuigi lahingusse mindi Saksa vormis, on juubilar veendunud ja kinnitab tänaseni, et kõigi nende poiste eesmärk oli seista Eesti vabaduse eest. Pataljoni ridades osales ta 1944. aasta augustis ja septembris rasketes lahingutes Emajõe ääres, tegi seejärel kaasa rängad taandumislahingud ning jõudis Teise maailmasõja viimasteks päevadeks välja Sileesiasse.
Sealt alanud teekond läände viis noore mehe läbi Tšehhi, kus ta koos tuhandete teiste eestlastega langes sõjavangina Punaarmee kätte. Eluteele tagasi vaadates meenutab juubilar neid karme aegu raske südamega: „Kõige hullem oli Tšehhi põrgu, Vorkuta surmasõit ja ka Vorkuta vangilaager.”
Pärast Saksamaal asunud vangilaagrit saadeti ta kaugele tundrasse ühte kõige karmimasse, Vorkuta surmalaagrisse. Kuigi hiljem toodi ta sealt tagasi kodumaale, jäi ta endiselt sõjavangiks, tehes aastatel 1946–1951 rasket ja kurnavat sunnitööd Sillamäe tööpataljonis. Vabadusse pääses ta alles pärast nende aastate möödumist.
Sillamäelt vabanemise järel 1950. aastate alguses naasis Arnold Kull oma kodukohta Põltsamaale. Ta ehitas endale maja ning töötas pikki aastaid Põltsamaa Keskkooli (praeguse Põltsamaa Ühisgümnaasiumi) majandusjuhatajana. Tänasel päeval toimetab saja-aastane mees niipalju kui tervis lubab oma koduaias, oodates innukalt kevadist kartulipanekut. Muruniitmise vaeva on enda kanda võtnud küll moodne robotniiduk, kuid tegutsemisindu jagub mehel endiselt. Oma kodulinna kohta on tal öelda vaid sooje sõnu – Põltsamaal on hea ja rahulik elada, peaasi, et inimestel tööd jätkuks.
Lisaks isiklikule elule ja perele on Arnold Kull andnud panuse Eesti kultuurimälu ja vabadusaate hoidmisesse. Alates 2008. aastast vedas ta esimehena Jõgevamaa Vabadusvõitlejate Ühendust. Tema algatusel ja juhtimisel korraldati 2014. aastal Põltsamaal vabadusvõitlejate kokkutulek ning tema eestvedamisel on kohalikel kalmistutel väärikalt tähistatud kõigi Esimesest Vabadussõjast osa võtnud meeste hauad. Olles kasvatanud ühendusele tubli järelkasvu, leiab ta, et nüüd on aeg nautida tehtud töö vilju.
Vabadusaadete hoidmisel peab veteran ülimalt oluliseks teoseks 1880. aastal ilmunud Eduard Bornhöhe „Tasujat” ning Jüriöö ülestõusu hindab ta Eesti vabadusvõitluse tõeliseks suursündmuseks. Kohusetundlikult tähistab ta igal aastal jüripäeva, istudes aias ja küpsetades šašlõkki, hoides elus vanu traditsioone. Arnold Kull rõõmustab südamest, et tänasel Eestil on tugevaks liitlaseks NATO, kuid paneb noorematele põlvkondadele südamele ka isikliku vastupidavuse ja juurte tähtsuse, mis pärinevad sageli just põllumeeste peredest.
„Ennekõike peame aga ise vastupidavad olema. Usun, et elujõudu meil jätkub. Ammutame seda oma kodudest, millel enamasti talupojajuured. Me oleme ju kõik põllumeeste lapsed,” lausub Kull.
