Septembri keskel tehti avalikuks teade, et FSC Eesti metsamajanduse standardi lõplik plaan läks FSC peakontorisse kinnitamiseks, ja seal on kirjas, et Eestis on põlisrahvad olemas, vaatamata sellele, et Eesti valitsus pole ühtegi põlisrahvast Eesti maadel tunnistanud.
FSC (Forest Stewardship Council ehk Metsahoolduse Nõukogu) on rahvusvaheline organisatsioon, mille sertifikaat kinnitab, et metsa majandatakse vastutustundlikult ja säästvalt. FSC sertifikaat annab tarbijale garantii, et puittooted pärinevad metsadest, mida hooldatakse viisil, mis arvestab keskkonna, sotsiaalsete ja majanduslike väärtustega.
Selles kontekstis tähendab FSC sertifikaat seda, et Eestis metsamajandajad, kes soovivad oma toodetele FSC märgist, peavad järgima metsahoolduse reegleid, sealhulgas põlisrahvaste õigusi puudutavat kolmandat põhimõtet. See tähendab, et metsamajandajad peavad arvestama piirkonna põlisrahvaste – antud juhul võrokeste ja setode – õigustega, kes on seotud oma traditsioonilise asuala ja loodusvarade kasutamisega.
FSC standardi plaani leheküljel 20 märgitakse, et metsamajandamise tegevused võivad mõjutada Eestis elavaid põlisrahvaid, viidates sealjuures setodele ja võrokestele. Kuigi valitsus peab setosid ja võrokesi regionaalseteks etnilisteks gruppideks, rõhutatakse uues standardis, et nende esindusorganid Seto Kongress ja Võru Kongress on end ise põlisrahvana määratlenud.
Seniajani on Eestis kasutatud ajutist FSC standardit, milles rõhutati, et Eestis pole ametlikult tunnustatud põlisrahvaid. Seetõttu ei olnud ka kohustust täita FSC standardi põhimõtet 3, mis käsitleb põlisrahvaste õigusi. Kuid uues standardis, kui see heaks kiidetakse, on selgelt kirjas, et Eesti metsamajandajad peavad järgima põhimõtet 3, kui nad soovivad müüa FSC sertifikaadiga puitu.
Kuigi see muudatus ei pruugi koheselt reaalset mõju avaldada, kuna näiteks Riigimetsa Majandamise Keskusel (RMK) on juba olemas FSC sertifikaat, omab see sümboolset väärtust. Kui uus Eesti standard kinnitatakse, tähendab see, et rahvusvaheline organisatsioon on sisuliselt tunnistanud Eestis elavate põlisrahvaste, kõigepealt võrokeste ja setode, olemasolu. See areng võib tulevikus mõjutada nii metsamajandamist kui ka laiemat arutelu põlisrahvaste tunnustamise üle Eestis, andes märkimisväärse tõuke erinevate Eesti hõimude identiteedi säilitamisele.
