Võidupüha ühendab endas muistse pööripäeva, Vabadussõja vaimu ja tänased võitlused

Täna on jälle käes see püha, mis on sügavalt juurdunud meie rahva südamesse ja ajalukku. Suviharjapäev, mida meie esivanemad on tähistanud läbi sajandite, sümboliseerib mitte ainult suvist pööripäeva, vaid ka valguse võitu pimeduse üle.

Kui päike saavutab oma kõrgpunkti ja lühike suveöö kaob peaaegu olematuks, süüdati mäekinkudel tuled, tähistades soojuse ja elu triumfi külma ja surma üle. Meie esivanemad, kes on pidanud karmi võitlust oma olemasolu eest sellel tuulisel Läänemere rannikul, on andnud meile edasi selle päeva tähistamise traditsiooni. Suvise pööripäeva püha, kuigi selle nimetus ja sisu on aja jooksul muutunud, on jäänud eesti rahvale üheks südamelähedasemaks tähtpäevaks.

Võidupüha, mis on saanud tagasi oma ajaloolise sisu, on päev, mil rahvas tunneb rõõmu oma elujõu ja tulevikuusu üle. See on päev, mil iga eestlane tunneb rõõmu, et meie rahvale on kingitud tulevik ja igale eestlasele on tagasi antud ta elu võitluseks.

President Alar Karis rõhutas oma 2023. aasta võidupüha kõnes: “Ühtekuuluvustunne ja veendumus, et siin on meie kõigi kodu, saab olema Eesti riigikaitse esimene kaitseliin.” Samuti lisas ta: “Vabadussõja ajal kasvas teraskindlaks meie rahvuslik uhkus ja enesekindlus. Ka täna on meil põhjust uskuda oma riiki ja olla valmis seda kaitsma.”

See ütlus peegeldab tänase võidupüha uut ja samas igivana tähendust. Pühitsedes võidupüha, tunneme uuesti rõõmu oma olemasolu ja võõrvallutajatest vabanemise üle. Usume oma elujõusse ja paremasse tulevikku, kuigi meie elujõudu on raskesti vapustanud nii Nõukogude okupatsioon kui lääne massikultuur.

Pühitsedes võidupüha, matame sügava mullakihi alla mineviku mälestused ja kunagised vaenuvahekorrad, meenutades vaid üht – et tugevamad kõigist sidemeist on veresidemed. Meie eesmärk on hoida elus meie rahva elujõud ja tulevikuusk, et ka järgmised põlvkonnad võiksid tähistada võidupüha samasuguse uhkuse ja rõõmuga nagu meie esivanemad.