Ukraina operatsioon Vivaldi jätkub ning selle mõju ulatub teistessegi rindelõikudesse. Samal ajal kui brigaadikindral Biletskõi III armeekorpus kinnitas pealetungi jätkumist, on Vene vägede rünnakud peaaegu kõigis teistes rindesektorites aeglustunud või sootuks peatunud. Kupjanski suunal pole olulisi muutusi, Slovjanski ees pole Venemaa esimest korda mõne aja jooksul edasi liikunud, Kostjantõnivkas on Vene surve takerdunud ning ka Zaporižžja rindel pole Moskva suutnud oma rünnakutele uut hoogu anda. Põhja- ja kirdeosas ei ole samuti sündinud Vene uusi läbimurdeid.

Ukraina teabeturve on olnud erakordselt tugev. Ukraina pool on hoidnud avalikkuse eest eemal suure osa Vivaldi üksikasju ning ka sõjakaartide koostajad on olnud ettevaatlikud. Ometi on möödunud juba piisavalt aega, et Vene poolel oleks tekkinud võimalus Ukraina ebaõnnestumise puhul selle kohta laialdaselt visuaalset materjali avaldada. Selle asemel on Vene sõjablogijate käsitlus liikunud algsest eitusfaasist ettevaatliku mure poole Ukraina tegevuse pärast Žerebetsi jõe piirkonnas. See kinnitab, et Moskva käsutuses oleva pildi ja tegeliku olukorra vahel võib olla järjest suurem lõhe.

Vivaldi senine mõju on kõige nähtavam Lõmani sektoris. III armeekorpus on teatanud mitme asula vabastamisest Nitriuse jõe piirkonnas ning Ukraina positsioonid on liikunud Žerebetsi jõe või sellest läänes oleva kõrgustikuni. Täielik olukord ei ole teada, kuid Vene vägede varasem sillapea Žerebetsi läänekaldal ei ole enam sama kindel nagu veel mõni nädal tagasi. Kui Moskva soovib Ukraina survet peatada, tuleb sinna tuua täiendavat jõudu. Ent Venemaa ei saa reserve lõputult ühest sektorist teise tõsta, sest iga selline liikumine nõrgestab kaitset potentsiaalsete Ukraina löökide vastu mujal.

See mõju paistab olevat viimastel päevadel tunduvalt muutnud idarinde põhjaosa olukorda. Kui Venemaa oleks saanud jätkata samaaegselt oma varasema tempoga nii Lõmani, Slovjanski, Kostjantõnivka kui Dobropillja suunal, oleks Ukraina pidanud jaotama oma tähelepanu ja reserve mitme erineva suuna vahel. Praegu nii ei paista. Slovjanski ees pole Venemaa nädala jooksul suutnud sammugi edasi tungida, kuigi infiltratsioonid jätkuvad. Kostjantõnivkas on Vene vägede edasitung peatunud, nädalaid kestnud võitlus pole neile andnud kindlat kontrolli linna üle. Dobropillja piirkonnas on toimunud vaid tagasihoidlikud nihked, mille kõrval on Ukraina positsioonid jätkuvalt tugevad.

Kupjanski rindel on samal ajal jätkunud Ukraina surve Dvoritšna sillapea vastu. Vene infiltratsioonirühmade hävitamine jätkub nii linnas kui ümbritsevas tööstuspiirkonnas. Moskva ei ole suutnud taastada olukorda, kus sillapea ohustaks Kupjanskit otseselt. See tähendab, et ka siin on Vene väed sunnitud kulutama jõudu pigem juba saavutatu hoidmisele.

Dobropillja rindel ilmneb sama probleem venelastele eriti selgelt. Pokrovski vallutamisest on möödunud üheksa kuud, kuid Moskva ei ole suutnud muuta linna selliseks hüppelauaks, mille kaudu avaneks kiire tee Slovjanski suunas. Venemaa edenemine Bilõtske poole on olnud aeglane ning isegi Pokrovski ümbruses on edasiliikumine piirdunud üksikute põldude ja positsioonidega. Tohutu pingutuse järel on Vene vägede operatiivne tulemus endiselt palju väiksem kui Moskva 2026. aasta alguses tõenäoliselt lootis. Kui Vivaldi sunnib nüüd osa reservidest põhjarindele, kasvab Ukraina surve ka sellele sektorile.

Zaporižžja rindel on Venemaa samal ajal proovinud jätkata survet Orihhivile, kuid ka seal pole tulemust saavutatud. Rünnakud on suuresti frontaalsed ning Ukraina tule- ja droonisüsteem suudab väikeseid infiltreeruvaid rühmi kiiresti tabada. Huljaipole piirkonnas pole Moskva suutnud oma varasemat aeglast edenemist märkimisväärselt jätkata. Venemaa ei ole suutnud kasutada oma arvulist ja tulejõu ülekaalu ühegi läbimurde loomiseks rinde lõunalõigus.

Vivaldi eelduseks on olnud Ukraina kasvav ülekaal mitmel tehnoloogilisel tasandil. Ukraina teatel on elektrooniline sõjapidamine ja droonidevastased vahendid vähendanud Vene luuredroonide efektiivsust, oht piirdub nüüd eelkõige fiiberoptiliste FPV-droonidega. Samal ajal on Vene droonisõja spetsialistide üksust Rubikon tabanud väidetavalt väga suured kaotused. Ukraina on saavutanud vähemalt kohaliku drooniülekaalu, mis muudab Vene luure, tulejuhtimise ja logistika märksa keerulisemaks. Isegi lühike ajaaken, mille jooksul vaenlane ei suuda oma rünnakut piisavalt luureandmetega toetada, võib muuta mitme kilomeetri sügavuse lahinguvälja talle erakordselt ohtlikuks.

Seda võimendab omakorda Ukraina keskmaa löögikampaania. Vene logistikat toetavad ühendusteed, kütusevarustus, lennuväljad ja muud rajatised on sattunud järjest suurema surve alla ning osa Vene logistilisest tegevusest on sunnitud liikuma kaugemale Venemaa enda territooriumile. See kasvatab vahemaad, vähendab alternatiivide hulka ning teeb veod sõltuvamaks üksikutest marsruutidest. Eriti oluline on siin Luhanski oblasti põhjaosa, kus teedevõrk on hõredam ning sõjatranspordi liikumist on seetõttu lihtsam jälgida ja häirida. Kui Ukraina suudab samal ajal hoida Venemaa luure- ja droonivõimet rindel allasurutuna, muutub logistika kaitsmine veel keerulisemaks.

Süvalöökide kampaania üks silmapaistvamaid sündmusi oli sel nädalal Moskva peamise naftatöötlemiskompleksi uuesti tabamine, mille kaks peamist destillatsioonitornide piirkonda süttisid. Venemaa rafineerimisvõimekus on langenud ligikaudu poole võrra ning aktiivsest võimsusest on märkimisväärne osa rivist väljas. Kütusepuuduse süvenemine Venemaa tsiviilturul annab tunnistust Ukraina löökide mõjust. Iga korduv rünnak muudab taastamise raskemaks, sest remondimeeskonnad peavad samal ajal tegelema vanade kahjustuste parandamise ja uute rünnakute tagajärgedega.

Venemaa löögid Ukraina vastu ei ole samuti peatunud ning tsiviiltaristu on endiselt Moskva põhilisi sihtmärke. Kuid ka siin on märgatav probleem: Venemaa raketi- ja droonilöögid võivad põhjustada väga suurt kahju, ent need ei ole seni suutnud muuta Ukraina sõjalist süsteemi tervikuna töövõimetuks. Ukraina õhutõrje, hajutatud baasid, remondivõimekus ja droonivõrgustik võimaldavad suurel osal süsteemist jätkata tegevust ka väga tugeva rünnaksurve tingimustes. Seetõttu on Venemaa sunnitud kulutama järjest rohkem relvi, et saavutada tulemusi, mille sõjaline mõju jääb piiratuks.