Arheoloogilised väljakaevamised Viljandi lossimägedes on päevavalgele toonud 800 aasta taguse aja, avades Euroopas täiesti unikaalse ristisõdadeaegse piiramismaastiku. 1223. aasta augustis asus Riia piiskopi vasallide ja Mõõgavendade ordu sõjavägi piirama muinaseestlaste Sakala maakonna keskuseks olnud Viljandi linnust.
Juulis 1223 kuulutas piiskop Bernhard välja sõjakutse, mis haaras kogu Läti- ja Liivimaa. Bernhardil õnnestus mobiliseerida kõik kristlikud sõjalised jõud, sealhulgas piiskopivasallid, orduvennad, ristisõdijad, kaupmehed, liivlased ja lätlased. Nende jõud liikusid erinevalt: osa kasutas laevu Koiva jõel, teised eelistasid ratsa liikumist, ning kolmandad tegid teekonna jala. Kroonikakirjutaja Läti Henriku ilmselt liialdatud hinnangul kogunes Sakala läheduses asuvasse palve- ja nõupidamiskohas umbes 8000 meest. Nende eesmärgiks oli vallutada Sakala, alustades Viljandi piiramisest.
Viljandi oli selleks ajaks märksa paremini kindlustatud ja relvastatud kui eelmise piiramise ajal, mis leidis aset 12 aastat varem. Piirajad ehitasid kiviheitemasinaid ja kasutasid neid linnuses olevate kaitsjate vastu, kuid ka eestlastel olid linnuses patarellid, mis viis tõsise kiviheitemasinate duellini. Eestlasi toetasid nende ammukütid, kes olid oluliseks abiks piirajate tegevuse takistamisel. Pähklimäelt on leitud mitmete erinevatelt sügavustelt pärit 40 ammunooleotsa, mis näitab, et neid kasutati, et peatada maa pinnast kokku kandvaid piirajaid.
Tartu ülikooli ajalooprofessor ja arheoloog Heiki Valk kommenteeris ajalehele Sakala, et Viljandi lossimägede piiramismaastik on erakordselt ainulaadne nähtus. Piiramismaastiku keskmes on kaevumägi, mida piiras tollal sakslastest, liivlastest ja latgalitest koosnev 7000-meheline vägi. Linnuse vastu kasutatud kiviheitemasinad asusid Musumäe, Pähklimäe ja suusahüppemäe vahelisel alal. Sõdalased kandsid siia pinnast ja kive, et tagada masinatele paremad kiviheitepositsioonid, jäädes linnuse tasapinnast kõrgemale.
Kiviheitemasinad olid paigutatud poolkaares ümber linnuse ja asetsesid sellest 110–140 meetri kaugusel. Sealt väljatulnud kividest on suur osa põlenud, mis näitab, et need on võetud kunagise asulakoha ahjudest. Muinasasula kultuurkihist leitud materjal jutustab lugu muinaseestlaste igapäevasest elust. Leitud on hulgaliselt olmejäänuseid: potikilde, loomaluid, sõrmus, mitu käevõru, nuge, nooleotsi, hobuste jäänaelu.
Viljandi linnuse piiramine algas 1. augustil 1223 ja kestis kuni 15. augustini. Piirajatel õnnestus kahel korral linnus põlema süüdata, kuid linnust otseselt ei vallutatud. Siiski lõppes piiramine sellega, et kaitsjad pidid alla andma, kuna ilmad olid väga kuumad, linnuses tekkis veepuudus ja langenute laibad roiskusid. Viljandi linnuse alistumisest on nüüdseks möödas täpselt 800 aastat.
Tänaseks on suurem osa Viljandi lossimägedest läbi uuritud, kuid töö jätkub veel, et kokku panna täielik tervikpilt sellest unikaalsest ajalooperioodist. Heiki Valk rõhutab, et Viljandi lossimägede ajalooline tähtsus peaks olema teadvustatud nii kohapeal kui ka laiemalt ning seda võiks kasutada Viljandi tuntuse suurendamiseks rahvusvahelisel turismimaastikul.
