Oktoobri alguseks on selge, et Venemaa 2026. aasta pealetung Ukrainas on end ammendanud. Moskva väed jätkavad küll rünnakuid, suurtükituld ja õhulööke, kuid suvise pealetungi dünaamika on kokku varisenud. Kaardil leidub endiselt väikeseid edasinihkeid, kuid operatiivselt ei ole Venemaa suutnud midagi sügavuti arendada. Ukraina operatsioon Vivaldi ning sellega kaasnev surve on sundinud Vene vägesid mitmel lõigul rünnakult kaitsele üle minema.
Ukraina kesk- ja põhjarindel jätkuv tegevus paistab olevat selle muutuse vahetu põhjus. III armeekorpus hoiab Vivaldi tegelikku ulatust jätkuvalt saladuses, kuid tulemused räägivad selget keelt. Lõmani piirkonnas on Ukraina väed purustanud Vene sillapea Nitriuse ja Žerebetsi ümbruses ning vabastanud rea asulaid. Ukraina väejuhatuse kirjeldus viimastest lahingutest on eriti kõnekas: pärast sillapea purustamist püüdis Vene 20. ühendvägede armee olukorda taastada vasturünnakuga, ent samal ajal kui Vene väed suunati ühe küla kaitsmisele, vabastas Ukraina juba teise. III armeekorpuse teatel on Ukraina kätte langenud umbes 250 sõjavangi, mis kinnitab, et osa Vene üksusi löödi Ukraina pealetungi alguses puruks ja killustati.
Veel mõne nädala eest käis Lõmani, Slovjanski, Kostjantõnivka ja Dobropillja suunal Vene vägede pidev surve. Nüüd on rünnakud kõikjal raugemas. Slovjanski ees ei ole Vene väed nädala jooksul märkimisväärselt edasi jõudnud. Kostjantõnivkas pole Moskva suutnud püsivalt kanda kinnitada ning Ukraina kaitseliinid püsivad. Dobropillja lõigus, kuhu vaenlane on pikemat aega koondanud oma suurima löögijõu, jäävad tema saavutused minimaalseks. Ka Zaporižžja rindel ei ole Venemaa suutnud oma suviseid edusamme otsustavaks arenguks muuta.
Samal ajal on Ukraina surve jõudnud ka sügavamale Vene tagalasse. Ukraina keskmaa löögikampaania on tabanud järjekindlalt Vene logistika- ja energiasüsteemi. Moskvas sai taas pihta suur naftatöötlemiskompleks, mille olulised töötlemisüksused süttisid. Ukrainlased ei piirdu enam tingimata ühe kriitilise komponendi kahjustamisega, vaid mitmed olulised sõlmed võetakse sihikule korraga. See tähendab, et remont muutub järjest keerukamaks. Kui üks element taastatakse, võib järgmine olla endiselt rivist väljas või sattuda uue löögi alla.
Õhusõjas on Ukraina saavutanud järjest suurema mõju ka Vene lennuväljade vastu. Ukraina õhujõud on teatanud, et hävituslennukid F-16 on hävitanud üle 600 vaenlase tiibraketi ning osalenud enam kui 600 maasihtmärgi ründamises. Need arvud kirjeldavad eelkõige võimekuse muutumist. Ukraina lääne päritolu hävituslennukid moodustavad nüüd osa mitmekihilisest löögisüsteemist. Samal ajal on Vene lennuväljad üha haavatavamad, sest droonid on muutnud staatilised lennukid, kütusevarud ja hooldusrajatised sihtmärkideks isegi seal, kus varem võis eeldada tagalarahu.
Sellist kurnamissõda ei saa Moskva võita üksnes tootmismahu abil ja nii nähtub ka Venemaa õhutõrje probleemidest. Piirialadel on katet vähendatud, et tugevdada tähtsamaid sõjalisi ja poliitilisi keskusi, kuid Ukraina löögid leiavad jätkuvalt üles vaenlase lüngad. Rünnakute geograafia on laienenud kaugemale ning Venemaa peab kaitsma korraga tohutut territooriumi. Mida rohkem õhutõrjet koondatakse mõne kriitilise piirkonna ümber, seda rohkem muid alasid jääb haavatavaks. Ukrainale piisab sellest, kui ta suudab regulaarselt luua lühikesi läbimurdevõimalusi ja kasutada neid täpselt.
Samal ajal jätkub Moskva õhuterror Ukraina vastu. Vene droonid ja raketid tabavad endiselt energiataristut, tsiviilrajatisi ning muid objekte, mis otseselt sõjalist läbimurret ei loo. Viimaste rünnakute muster näitab, et Moskva püüab oma tehnoloogilist ja operatiivset paindlikkust kompenseerida löökide massiga. Ukraina olukord on seetõttu endiselt raske, eriti õhutõrje seisukohalt.
Venemaa inimkaotused püsivad samal ajal erakordselt kõrgel. Iga päev on kaotatud ligikaudu 1000 meest hukkunute ja raskelt haavatutena ning sellise taseme juures on Venemaa kandnud juba väga pika aja jooksul kaotusi, mida ükski tänapäevane armee ei saa lõputult kompenseerida. Ukraina kindralstaap on teatanud, et tänavu on Venemaa kaotused jõudnud umbes 300 000 sõdurini, hõlmates hukkunuid ja haavatuid. Rünnakute tempo, rindel nähtav inimeste puudus ja järjest suurem sõltuvus infiltratsioonist viitavad, et Moskva peab järjest kõrgema hinnaga ülal pidama järjest väiksema efektiivsusega ründejõudu.
