Möödunud nädal Ukraina rinnetel kinnitas taas käimasoleva sõja keskset tõde – Moskva vahetab inimelusid aja vastu ning aeg ei tööta enam tema kasuks. Nädalaga hukkus umbes 9000 Vene sõdurit vaid selle nimel, et säilitada illusioon, nagu suudaks Venemaa Ukraina vastupanu lõpuks murda. Tegelikkuses on strateegiline keskkond juba muutunud. Putin on oma kahanevast ajaraamist teadlik, mis seletab ka kurnamissõja rünnakute muutumatut mustrit. Rinded püsivad üldpildis paigal.
Ilmastik on endiselt määrav tegur. Äärmuslik külm on takistanud ulatuslikke manöövreid ja tõstnud veel enam droonide tähtsust. Venemaa läbimurre on enne sula ebatõenäoline ning Moskva vägedel puudub soomusmass, et ka lühiajalisi võimalusi ära kasutada. Ukraina kasutab talvetingimusi oskuslikult kaitses, sundides Vene üksusi liikumisel ja koondumisel end paljastama. Tulemuseks on lahinguväli, kus initsiatiiv on piiratud, kuid kaotused – eriti ründaja jaoks – ei vähene.
Kostjantõnivka ümbruses jätkub Venemaa pealetung vaevaliselt. Väikesed edusammud Toretski lähistel ja Tšassiv Jari lõunaosas ei ole muutnud operatiivset tasakaalu ning Ukraina varustusliinid püsivad tervena, hoolimata pidevatest sisseimbumiskatsetest. Droonirünnakud, mis ulatuvad sügavale Vene tagalasse, on muutnud vägede koondamise üha kulukamaks, eriti Horlivkast lähtuvatel marsruutidel. Ohtlikumad suunad – linnast edela pool ja Kleban-Bõki veehoidla teljel – on tugeva järelevalve all. Praegu peab Kostjantõnivka vastu ning Moskva suutmatus seal survet kasvatada on kõnekas.
Pokrovskis on kujunenud sünge tasakaal. Vene väed on sisse kaevunud, kuid sisuliselt halvatud ega suuda nominaalset kohalolu muuta operatiivseks kontrolliks. Ukraina kaitse toimib mitte pideva rindejoone, vaid hajutatud võrgustiku kujul, muutes kaardipõhised edusammud eksitavaks. Raudteest põhja pool püsivad Vene üksused elus vaid varemetesse ja keldritesse hajudes, toetudes habrastele varustusliinidele. Just see oli Ukraina eesmärk juba paljude kuude eest: tõmmata Vene väed haavatavale eendile ja kulutada neid droonide pideva jälgimise all. Pokrovsk on lõks, mitte auhind.
Lõmani sektoris kinnitab Venemaa aeglane edenemine Siverski Donetsi jõel varasemaid hinnanguid nii tema kavatsuste kui ka piirangute kohta. Isegi kui Siverski–Lõmani maantee lõpuks vaenlase poolt hõivatakse, jääb see Ukraina tule alla. Ukraina üksused, võideldes küll arvuliselt ülekaalus vastasega, tekitavad jätkuvalt ebaproportsionaalselt suuri kaotusi, kasutades ära maastikku, distsipliini ja droonide lõimitud kasutust.
Lõuna pool Zaporižžja oblastis on Venemaa edenemine Huliaipole ümbruses olnud marginaalne ja taktikaliselt ebaühtlane. Katsed tekitada propagandavõite – näiteks lipuheiskamised ilma tegeliku kontrollita – on operatiivset edu pigem õõnestanud. Ukraina positsioonid asula servas seovad jätkuvalt Vene vägesid, korrates Pokrovski mustrit. Mujal on Vene edasitung Dnipro lagedatel aladel toppama jäänud.
Rindest kaugemal kaldub kauglöökide matemaatika ajapikku Ukraina kasuks. Venemaa intensiivistas sel nädalal ballistiliste rakettide rünnakuid, suunates need logistika ja tsiviiltranspordi vastu, samal ajal kui Ukraina piiritles poliitilistel kaalutlustel oma löögid üksnes okupeeritud aladega. See asümmeetria on ajutine. Ukraina pingutused Venemaa tööstuse ja õhutõrje nõrgestamiseks edenevad metoodiliselt, samas kui Moskva terrorirünnakutest tsiviilelanike vastu ilmneb üksnes strateegiline frustratsioon. Õhusõjas kuhjuvad Ukraina väikesed, kuid püsivad edusammud. Nädal-nädalalt liigub tasakaal ühes suunas: Venemaa kulutab asendamatuid elusid ja süsteeme, et edasi lükata tulemust, mida ta enam põhimõtteliselt muuta ei suuda.
