Tänu uuele DNA analüüsimise meetodile on võimalik vaadelda muistsete rahvaste geneetilist ajalugu enneolematult suure täpsusega. Kui varem suutsid teadlased jälgida DNA suuri muutusi tuhandete või isegi miljonite aastate jooksul, siis uus meetod nimega Twigstats võimaldab analüüsida peenemaid geneetilisi muutusi mõnesaja aasta jooksul. See avab teadusele uusi võimalusi, aidates selgitada, kuidas rahvad liikusid ja omavahel segunesid.
Twigstats keskendub DNA kõige värskematele geneetilistele muutustele, mis on võrreldavad puu „okstega” (inglise keeles twigs), vastandudes vanematele muutustele, mis paiknevad „puu harudel”. Varasemad geneetilised meetodid ei suutnud nii väikese ajaskaalaga muutusi eristada, kuid Twigstatsi analüüsitase tõstab statistilist täpsust kordades, võimaldades avastada varem nähtamatuks jäänud rahvastikuliikumisi ja segunemisi.
Meetod eemaldab tohutust DNA andmestikust pikaajalisemad geneetilised mustrid ning jätab alles vaid viimaste põlvkondade jooksul tekkinud muutused. See võimaldab teadlastel paremini mõista, kuidas sisserändajad ja kohalikud rahvastikud omavahel segunesid ning kuidas geneetilised muutused kajastavad ajaloolisi sündmusi.
Mida Twigstats on juba avastanud?
Hiljutises ajakirjas Nature avaldatud uurimuses kasutas teadlaste meeskond eesotsas Leo Speideliga Twigstatsi meetodit 1556 muistse Euroopa inimese DNA analüüsimiseks, katmaks 1500-aastast ajavahemikku alates 500 eKr kuni 1000 pKr. Selle tulemusel avastati mitmeid üllatavaid mustreid.
Üks silmapaistvamaid leide oli Euroopa põhjaaladelt pärit geenide levik üle Euroopa I aastatuhande esimesel poolel. Näiteks Poola aladel elanud Wielbarki kultuuri esindajad, keda seostatakse gootidega, olid geneetiliselt tugevalt seotud rauaaja skandinaavlastega, kusjuures mõnede sealsete asukate DNA oli peaaegu 100% Skandinaavia päritolu. Uuringu andmetel muutusid need geenid aga järgnevate sajandite jooksul – kas segunemise või hääbumise tõttu. See viitab, et Skandinaavia sisseränne ei tekitanud püsivat eraldiseisvat geneetilist gruppi, vaid sulandus lõpuks kohalike elanike hulka.
Samuti avastati, et umbes 800 pKr saabus Lõuna-Skandinaaviasse märkimisväärne Kesk-Euroopa päritolu geenide laine, mis muutis piirkonna geneetilist koosseisu. See periood kattub viikingiajaga (750–1050 pKr), millega seostatakse sageli meresõite, kaubandust ja vallutusi. Huvitaval kombel ei mõjutanud see geneetiline segunemine kogu Skandinaaviat ühtlaselt. Kui Taani ja Lõuna-Rootsi näitasid tugevat Kesk-Euroopa mõju, siis Norra ja Põhja-Rootsi säilitasid rohkem oma varasemat rauaaja geneetilist pärandit.
Viikingite geneetiline pärand väljaspool Skandinaaviat
Twigstats aitas avastada ka viikingite liikumise jälgi väljaspool Skandinaaviat. Üllatuslikult leiti Suurbritanniast skandinaavia päritolu geene juba Rooma-aegsetes matustes, mis tähendab, et skandinaavlaste mõju Briti saartel pidi alguse saama juba enne anglosaksi sissetunge 5. sajandil.
Veelgi kaugemal, näiteks Islandil, Gröönimaal ja Venemaal, leiti viikingiaegsetest haudadest geneetilisi segunemisi kohalike elanikega. Eriti huvipakkuv oli Saaremaalt välja kaevatud Salme laevamatus, kus leiti 8. sajandist pärit viikingisõdalaste jäänuseid. Nende DNA ei sisaldanud aga Kesk-Euroopa geene, mis olid viikingite seas mujal levinud, mis viitab sellele, et viikingite seas oli väga erinevaid hõime ja kogukondi.
Mida see teaduslik läbimurre tähendab?
Twigstatsi meetodi abil on võimalik avastada uusi üksikasju muistsete rahvaste liikumistest ja segunemistest. Kui varasemad geneetilised uuringud andsid vaid laia ülevaate, siis nüüd on võimalik täpselt määrata, millal ja kuidas toimusid olulised geneetilised muutused.
Lisaks viikingiajale saab meetodit kasutada ka teiste ajalooliste sündmuste uurimiseks, näiteks Rooma impeeriumi laienemise, mongolite vallutuste või katkupandeemiate mõjude selgitamiseks. Twigstats avab uksed ka Eesti muinasaja täpsemaks uurimiseks – see võib aidata välja selgitada, kuidas meie esivanemad eri maakondadest omavahel suhtlesid ja millistesse paikadesse nad muistsel ajal Eestist rändasid.
Twigstats on murranguline tööriist, mis võimaldab enneolematult täpselt uurida muistsete inimeste geneetilist ajalugu. Selle meetodi abil ei jää rahvaste minevik enam varjatuks, vaid avaneb detailides, mis varem olid teadusele kättesaamatud. Nüüd saame paremini mõista, kuidas meie esivanemad rändasid, segunesid ja elasid – ning kuidas nende geenid elavad edasi meis endis.
