Meil on tarvis kompetentsi, mis ei vahetu valimistega, vaid valvab meie ühiste varade ja regionaalsete arengute käekäigu eest teaduspõhiselt ja kaugelevaatavalt. Peaksime otsima tasakaalu looduse säilimise ja inimese vajaduste vahel. Kui ei ole enam metsa, ei ole enam ka metsarahvast, kirjutab erakonna Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid asutajaliige Margo Välb.
”Kui inimene eemaldub loodusest, muutub tema süda kõvaks”
Me oleme endid ikka metsarahvaks nimetanud. Meil on õnneks inimesi, kes jälgivad loodust, oskavad seda lugeda ja mõista, see on nende elu lahutamatu osa. Nad on veendunud, et inimest ei saa vaadata loodusest eraldiseisvana. Meil on loodusteadlased, kes lähtuvad oma seisukohtades teadmistest metsast kui ökosüsteemist, mis ei kujune mõne aastakümnega. Omi tarkusi edasi andes on selgelt tajutav, et nad teevad seda kogu hingest ja suure pühendumusega. Kahetsusväärselt ei tõsteta neid inimesi just liiga sageli esile ja nende tähelepanekud ei saa piisavalt kajastust.
Paraku ei ole isegi jätkusuutliku metsamajandamise küsimuses teadlaste vahel konsensust. Valjemalt on kuulda teadlaste häält, kes lähtuvad oma seisukohtades andmetest Exceli tabelites. Nendes tabelites loetakse metsaks ka rinnuni kasvanud noorendik, mida paljud ökoloogid nimetavad puupõlluks. Kes on süvenenud ja otsinud seletusi teadlaste erinevatele seisukohtadele, on need ka leidnud. Kas usutakse või soovitakse uskuda ainult selliseid seisukohti ja ”teadust”, mis on meile majanduslikult kasulikud?
”Maad ja metsa ei ole meile andnud meie vanemad, vaid me oleme laenanud selle oma lastelt”
Liialt alalhoidlikult oleme jätnud tahaplaanile tõsiasja, et riik, see olemegi meie ja riigi tulundusettevõte RMK on meie kõikide omanduses, oleme omanikud. Oleme omanikud, keda peole ei kutsutud, aga see ei tohiks olla põhjus valvsuse kaotamiseks. Juba pikemat aega on paljud teadlased ja looduskaitsjad meid hoiatanud jätkusuutmatu metsamajandamise eest. Kirjanduslikke kujundeid kasutades jääb mulje, et RMK on mingil ajahetkel ehitanud ilmatusuure Krati, kelle ”anna tööd” nõudmisi on ajapikku üha keerulisem rahuldada. Ühelt poolt poliitikute surve riigieelarve täitmiseks, teiselt poolt suurtöösturite tooraine vajadused. Eriti raskeks teeb aga olukorra tõsiasi, et maapiirkondade tööhõive on puidutööstusest väga arvestatavas sõltuvuses.
”Kõnni kergelt kevadel, emake Maa on rase”
Hirmust kannustatuna, et ”töö” lõppemisel tuleb Vanakuri ja keerab nina kukla taha, on tohutu energia kulunud avalikkuse veenmisele, et Eesti metsade ja loodusega tervikuna on kõik väga hästi. Meie endi raha eest on palgatud mainekujundajad ja suhtekorraldajad, näeme vassivaid ja varjavaid riigiametnikke. Järk-järgult on muudetud metsaseadust, et juriidiline sekkumine oleks võimalikult keeruline. Näeme poliitikute teadlikku passiivsust, kõik selleks, et jätkata vanaviisi. Selle suure teatri saatel on aga jätkunud looduse halastamatu rappimine. Meie linnuliikide arvukus on mõne aastakümnega vähenenud umbes kolmandiku võrra. Igal aastal hukkub kümneid tuhandeid linnupoegi, koorunud või koorumata. Üha sagedamini näeme suurkiskjate ebaloomulikku käitumist ja oleme millegipärast üllatunud. Raskete masinatega on väga pikaks ajaks rikutud metsamaastikud ja purustatud ökosüsteemid, liigirikkus väheneb. Loodus, linnud ja metsloomad ei tunne inimese kalendrit, nemad toimetavad omas rütmis.
”Olgu su suus vähem müristamist ja käes rohkem välku”
Mis saab edasi, kuidas me sellest ”lepingust” Vanakurjaga välja tagurdame. Reaalses maailmas ei aita meid ka see, kui oleksime kavalalt Vanakurjale vere asemel sõstramahla tilgutanud. Samuti ei toimi ka lahendus, et meie väikesed kratid – harvesterid ja metsatehnika – hakkavad kõik leivast redeleid voolima. Lihtsaid ja kiireid lahendusi ei ole, selle koera saba peab hakkama raiuma jupphaaval. Esimene samm, ehk teema aktuaalsus ja esiletõstmine on juba tehtud. Väga kõnekas on ka asjaolu, et oleme jõudnud juba nii kriitilisi piirini, kus meie metsaraie jätkusuutmatusele juhitakse tähelepanu väljastpoolt. Mida see meie kohta räägib?
Teadmises, et üle poole Eestis raiutud puidust põletatakse pelletitena ja hakkepuiduna, millest omakorda suurem osa eksporditakse, ei saa meile kõneleda ühiskonna nõudlusest nii suurtele raiemahtudele. Odava toorme ja madalalt väärindatud puidu eksportimiselt tuleb hakata jõuliselt liikuma kõrgema väärindamise suunas. Kas Eesti vajaks oma Äänekoskit või Kemit – see oleks juba arutelu koht, kuhu peaks kaasama biotehnoloogid ja keemikud, metsandusteadlased, looduskaitsjad ja ökoloogid, energeetikud, regionaalmajanduse ja sotsioloogia eksperdid, jne. Lahendus ei saa olla pelgalt tselluloositehas, sest on olemas juba palju innovaatilisemaid lahendusi. Mida kõrgemalt suudaksime väärindada, seda rohkem saame vähendada raiemahtusid.
”Kuula tuult, see räägib. Kuula vaikust, see kõneleb. Kuula südant, see teab”
Me ei saa enam loota, et poliitikud selle olukorra lahendavad, neil lihtsalt ei jätku selleks pädevusi ning motivatsiooni vaadata kaugemale neljast aastast. Kahjuks keskenduvad nad ainult eelarveaastale, valimistsüklile ja probleemidele, mida nad lahendada ei suuda. Tähelepanelikumad on sellist mustrit jälginud juba 35.aastat. Oleks mõistetav, kui kogu Euroopa Liidu peale oleks üks Kliimaministeerium, aga et miljonilise rahvaarvuga riik arvab suutvat klimaatilisi protsesse mõjutada, on juba suurusehullustuse kõrgeim tase. Kas me oleme näinud, et üleraie pärast oleks Kliimaministeeriumi ja sellele alluva Keskkonnaameti punased tuled vilkunud ja sireenid pasundanud? Küll oleme tähele pannud, et Kliimaministeerium soosib, kui mitte öelda survestab tegelema projektidega, mille kahjulik mõju loodusele on kõigile nähtav.
”Hundid söönud, lambad terved”
Valimised on vähem kui aasta pärast, peame juba praegu oma hääle kuuldavaks tegema. Ettepanekuna oleks nõuda poliitikutelt valitsusülese ja poliitiliselt sõltumatu Loodusvarade ja Maaelu komisjoni/nõukogu moodustamist (tähtis ei ole nimi, vaid sisu). See võiks koosneda 25–31 liikmest, mida kontrolliks Riigikontroll. Komisjon/nõukogu/koda koordineeriks ministeeriumite strateegilist tervikpilti, kõiki valdkondi, mille mõju jääb väljapoole tõmbekeskuseid. Selle liikmeteks oleksid teadlased ja erinevate valdkondade eksperdid, metsaökoloogidest regionaalmajanduse ekspertideni. Meil on tarvis kompetentsi, mis ei vahetu valimistega, vaid valvab meie ühiste varade ja regionaalsete arengute käekäigu eest teaduspõhiselt ja kaugelevaatavalt. Peaksime otsima tasakaalu looduse säilimise ja inimese vajaduste vahel, vältima äärmusi. Kahjuks saavad paljud vähem või rohkem pihta, aga kui targalt läheneda, ei keerata kellegi nina kukla taha.
Me saame ja peame ristteel hetkeks seisatama, tunnistama, et meil on keskkonna -ja loodushoiuga asjad kehvad. Talitsema inimlikku ahnust ja jätma Vanakuri üldse mängust välja. Võtma maaelu ja regionaalpoliitika kõrgendatud tähelepanu alla, valima rahvana ellujäämise tee. Need valdkonnad on kõik omavahel seotud, see on meie kultuuri, vaimsuse ja püsimajäämise küsimus, neid valdkondi ei saa ega tohi käsitleda eraldiseisvalt.
Need jutumärkides pärismaalaste ja vanarahva elutarkused, kelledest paljusid ei ole enam olemas, võiksid olla meie teejuhid. Võiksime nendest õppida, et mitte olla kadunud rahvaks paljude teiste seas. Me ei tohi leppida sellega, et mõnekümne või hiljemalt saja aasta pärast on meie saatuseks tantsida muuseumides Kaera-Jaani ja sisustada dokumentaalfilme hääbuvatest rahvastest. Kui ei ole enam metsa, ei ole enam ka metsarahvast.
