29. septembril tähistatav kasupäev on olnud üks olulisemaid pühasid eestlaste kalendris. Olles karjalaskepäeva (23. aprill) vastaspäev, on see “postipäev”, mil lõpeb üks majandusaasta pool ja algab teine. Suvetööd on põhiliselt lõppenud ning ees ootavad talvised toimetused. Vanasõnagi ütleb, et karjalaskepäevaga algab suvi ja kasupäevaga saabub talv.

Hilisemal ajal on kasupäev olnud tuntud kui mihklipäev või maamihklipäev. Meie aga eelistame siinkohal maakeelseid nimesid ja tähendusi, loobudes võõrkultuurilistest nimedest.

Kasupäeva tähistamine mõjutab inimese käekäiku talvel. Sellel päeval ennustatakse talviseid ilmasid ja inimsaatust ning tehakse tuld.

Muinaseestlaste jaoks oli toidu ja elu seos loomulik. Toiduks olev elu kasvas põldudel, heinamaadel, metsades ja veekogudes – looduses, mis oli hingestatud ja täis erinevaid vägesid. Kasupäeval koguti toitu järgmiseks seitsmeks kuuks ja seemneid järgmiseks külviks. Seega oli aeg tänada põlde, niitusid, metsi, tuult, vihma, kuud ja päikest ning nende üle rõõmustada.

Arvatakse, et kasupäev on aja jooksul omaks võtnud nii muistseid sügisese pööripäeva kui ka kolletamispäevaga (14. oktoober) seotud tavasid. Kasupäeval peeti perede ja külade pidustusi, kuhu kuulusid ka andide viimised ja palved.

Nagu teistelgi pühadel, võeti kasupäevaks aeg maha. Eluruumid puhastati hoolikalt. Saunas hariti nii keha kui ka hinge. Kasupäeva eelnes sapi- ehk raudnädal, mil ei tohtinud korjata ega sisse teha kapsaid. Kasupäeval soovitati teha vaid üht tööd: majaseinte tihendamist.

Ettevalmistused kasupäevaks algasid tegelikult juba kevadel, kui valiti välja must oinastall ja tõotati sügiseseks anniks jumalatele (“Igal oinal oma mihklipäev”). Kui sellist pole võtta, kõlbab mõni teinegi loom. Näiteks lammas, põrsas või kana. Antsla kihelkonnas on kõneldud ka mihklisõnnist. Kasulaupäeval või kasupäeva hommikul saab loom ära veristatud ja küpsetatud.

Liha töödeldi süldiks, supiks ja verikäkkideks. Laud kaeti rikkalike toitudega, mis olid valmistatud sügisesest saagist. Kasupäeva õhtuks pidi kogu toit olema söödud. Nii roogadest, mis valmistati kasupäevaks, kui ka õllest, läks osa esimese kasutuskorraga kaduma.