Riigikantselei tellitud ja Kantar Emori märtsis läbi viidud uuring näitab selget hoiakute muutust Eesti ühiskonnas: kui veel pool aastat tagasi toetas nn rohepööret ligi pool elanikkonnast, siis nüüdseks on see toetus märgatavalt kahanenud. Samal ajal püsib eestlaste seas tugev ja laiapõhjaline toetus elurikkuse hoidmisele.
Kui mullu septembris toetas rohepöörde elluviimist 45 protsenti vastanutest, siis tänavu märtsiks oli see langenud 35 protsendini. Enamus – 54 protsenti – märkis, et ei toeta „rohepööret”, ning 11 protsenti ei osanud seisukohta võtta. Langus on toimunud nii eestlaste kui ka muust rahvusest vastajate seas, ehkki eestlaste seas on toetus jätkuvalt kõrgem (39 protsenti võrreldes 26 protsendiga).
Veelgi kõnekam on aga see, et „rohepöörde” sisu ja mõju jääb paljudele ebaselgeks. Tervelt 55 protsenti vastanutest tunnistas, et ei saa aru, milliseid muutusi „rohepööre” majanduses ja ühiskonnas kaasa toob. Selgus on vähenenud ka ajas: kui sügisel pidas muutusi arusaadavaks 45 protsenti, siis nüüd vaid 41 protsenti.
Samas joonistub uuringust välja hoopis teine, märksa ühtsem hoiak: elurikkust peetakse Eestis oluliseks väärtuseks. 76 protsenti vastanutest leiab, et elurikkuse hoidmine on tähtis, ning enam kui pooled suudavad ka põhjendada, miks selle seisundi parandamine on ühiskonnale vajalik.
See kontrast on märgiline. Kui rohepööre kui abstraktne ja sageli üleilmsetest eesmärkidest lähtuv programm tekitab kõhklusi ja arusaamatust, siis vahetu kokkupuude oma maa ja loodusega kõnetab inimesi selgelt ja vahetult. Küsimus ei ole selles, kas keskkonda tuleb hoida – selles valitseb ühiskonnas laialdane üksmeel. Küsimus on, kuidas seda teha ja milliste prioriteetidega.
Uuringust selgub ka, et hinnangud elurikkuse seisundile jagunevad: 43 protsenti peab seda Eestis ohustatuks, 40 protsenti mitte. Märkimisväärne osa – 17 protsenti – ei oska aga seisukohta kujundada, mis viitab vajadusele selgema ja usaldusväärsema teabe järele just kohaliku looduse olukorra kohta.
Märtsis toimunud uuringus osales 1637 inimest ning see viidi läbi veebi- ja telefoniintervjuude teel. Tegemist on osaga riigikantselei regulaarsest seirest, millega kaardistatakse elanike hoiakuid olulistes ühiskondlikes küsimustes.
Tulemused osutavad selgelt, et Eesti inimesed ei ole pöördunud looduse vastu – pigem vastupidi. Kuid nad ootavad, et keskkonnahoid lähtuks arusaadavast, käegakatsutavast ja kohalikust tegelikkusest. Elurikkus ei ole loosung, vaid elav keskkond, mille säilitamine algab siitsamast – oma metsadest, niitudest ja veekogudest.
