Hiljutine Euroopa Juudi Assotsiatsiooni (European Jewish Association; EJA) tellitud küsitlus näitab, et valdav osa eurooplasi ei pea antisemitismi vastast võitlust poliitilises mõttes oluliseks. Kokku vastas 82% küsitletutest, et see ei ole nende jaoks poliitiline prioriteet, vahendab The Times of Israel.
Uuring viidi läbi kuues riigis – Prantsusmaal, Saksamaal, Ühendkuningriigis, Hispaanias, Hollandis ja Belgias – ning hõlmas 4400 vastajat. Selle viis läbi uuringufirma Ipsos koostöös rändeuuringute eksperdi Juan Sotoga. Tulemusi esitleti EJA iga-aastasel konverentsil Madridis.
Küsitluse andmetel seostab enam kui viiendik vastajatest (üle 20%) oma riigis elavaid juute Iisraeli ja Hamasi vahelise sõjaga. Umbes 65% vastajatest kinnitas, et Lähis-Ida konflikt on mõjutanud seda, kuidas juute nende oma riigis tajutakse – 55% leidis, et see on mõjutanud hoiakuid negatiivses suunas.
Eriti silmatorkavad olid tulemused noorte seas. Vanuserühmas 18–24 oli 28% vastanutest kas ise osalenud või olnud tunnistajaks Iisraeli kritiseerimisele, mida küsitluse korraldajad lugesid antisemiitlike märkuste hulka. Kõige sagedamini tuli selliseid kommentaare ette töökohal.
Kui küsiti, kas antisemitismiga võitlemine peaks olema riiklik poliitiline prioriteet, nõustus sellega vaid 18% vastanutest. Samas, kui küsimus esitati kodanike turvalisuse tagamise aspektist, toetas vastavat tegevust juba 40% küsitletutest.
Riigiti erinesid suhtumised märkimisväärselt. Uuringu kohaselt ollakse juudi kogukondade suhtes kõige kriitilisemad Hispaanias ja Belgias, samas kui Suurbritannias on suhtumine märksa leebem.
Uuringule reageerides kutsus EJA esimees rabi Menachem Margolin Euroopa riike üles tugevdama meetmeid antisemitismi vastu, sealhulgas võtma ametlikult kasutusele Rahvusvahelise Holokausti Mälestusalliansi (IHRA) definitsiooni antisemitismist. See definitsioon hõlmab muuhulgas ka vastuseisu Iisraeli riigile. Margolin rõhutas oma sõnavõtus: „Antisionism ja antisemitism on ühe ja sama mündi kaks külge.“
EJA üleskutse hõlmas ka karistuste karmistamist „vihakuritegude“ eest ning suuremat järelevalvet väidetava „vihakõne“ üle meedias ja sotsiaalvõrgustikes.
