Kalendris on päevi, mille tähendus on juba enne vastavaid sündmusi olnud ette kirjutatud mullas, keeles ja ajatajus. 24. veebruar on selline päev. Tänapäeva eestlane teab seda riigi sünnipäevana, kuid juba rahvakalender mäletab teda ussi äratamise päeva, madisepäeva või silakapööramise päevana. Ei saa pidada juhuslikuks, et juba muistsed eestlased pidasid seda päeva pühaks, sest temas nähti elu enese väe ärkamist.

Usuti, et sel päeval saab madu hingamise tagasi ja pöörab külge, maa sisemised jõud liiguvad ning algav aastaring saab suuna. Kui päike paistis nii palju, et mees jõudis hobuse selga hüpata, või uss üle tee roomata – oodati kuldset suve. Need ei olnud tühjad ended. Rahvusliku maailmapildi keskne arusaam kinnitab, et rahva saatus ei ole juhus, vaid sisemise väe ja ajastute rütmi tulemus.

Madudel oli meie pärimuses eriline koht. Neid austati kui koduõnne hoidjaid, põlluvaime ja kaitseolendeid. Kodumadusid söödeti piimaga, neile viidi ohvreid ning nende tapmist peeti õnnetuse kuulutajaks. Allikad läbi sajandite – alates kirikuvõimude pahameelsetest märkustest 15. sajandil kuni kroonikute Dionysius Fabriciuse ja Christian Kelchi kirjeldusteni – kinnitavad sama. Eestlane nägi looduses mitte enesele alluvat mateeriat, vaid liitlast. Just selles hoiakus peitub rahvuse sisemine järjepidevus.

Pole siis ime, et hilisematel aegadel kerkis mõte seostada meie riigi sümboolikat ussikuningaga – olendiga, kes pärimuses kehastab tarkust, kaitset ja muistset väge. 1915. aastal valmis Oskar Kallise kavandi järgi seinavaip “Ussikuningas”, mis kaunistas hiljem kuni 1940. aastani Kadriorus presidendilossi. See oli alateadlik meenutus rahva juurtest. Et riik kuulutati välja samal päeval, mil rahvas oli sajandeid tähistanud elu väe ärkamist, pole kokkusattumus, vaid ajaloo sügavama rütmi ilming.

Madisepäeva kombed kinnitavad, kui tõsiselt seda päeva võeti. Toad pühiti puhtaks, et putukad ei sigiks. Põllule viidi sõnnikut ja tuhka, et saak kasvaks. Koduloomi õnnistati ja kaitsti rituaalidega. Süüdi eritoite – palte (odrajahust, lihast või verest käkke), jahusuppe, sealiha – ning peeti kinni keeldudest, mis pidid ära hoidma õnnetuse. Iga tegu kandis tähendust. See oli rahvuslik enesekorraldus enne riiklust – harjumus võtta vastutus oma maa, pere ja tuleviku eest.

Kui nüüd tähistame vabariigi aastapäeva, tasub meenutada, et rahva sisemine ettekuulutus oli palju vanem. Maausulise vaate kohaselt ei sünni rahvusriigid kabinetivaikuses – nad on elusorganismid, mis tärkavad aeglaselt, sajandite jooksul, kuni rahva vaim ja maavaim leiavad ühise kuju. Riik ei ole juhuslik administratiivne konstruktsioon, vaid muistse järjepidevuse tulemus. Ning nagu uss kevadel ärkab, peab ka rahvus ikka ja jälle ärkama – hoidma oma juuri, oma maad ja oma vabadust.