USA julgeolekugarantiidest sõltumine on Euroopale ohtlik, sünnitades vastutustundetut optimismi, et keegi teine tuleb meid põlisvaenlase eest päästma. Deklaratsioonidel põhinev lootus ei asenda aga tegelikku valmisolekut. Ellu jäävad rahvad, kes mõistavad, et võitlus on loomulik osa elust. Vaid meie ise saame tagada oma julgeolekut, kirjutab Ruuben Kaalep.
Ukraina tulevikku määravate rahukõneluste üheks komistuskiviks on saanud USA pakutavate julgeolekugarantiide küsimus. Ameeriklased ei ole ise entusiastlikult tõtanud neid garantiisid pakkuma ja ilmselt ei pea neid liiga realistlikuks ka Ukraina. Võib arvata, et eelkõige peavad USA garantiisid oluliseks Lääne-Euroopa riigid, tunnistades sellega oma saamatust vajadusel vaenlase võitmiseks ise kõik mängu panna.
Laenatud jõu najal aga ükski riik ega rahvas kestma ei jää. Euroopa on aastakümneid elanud illusioonis, et Atlandi-tagune julgeolekukilp kaitseb meid igavesti. Nüüd on viimane aeg võtta ise vastutus oma saatuse eest.
Agressioon naabrite vastu on Venemaa suurriiklik loomus. Kuni Moskva impeerium püsib, on vältimatu, et rünnak kordub – olgu viie või kümne aasta pärast. Millegipärast usuvad eurooplased, et kui see päev saabub, seisab USA kindlalt meie kõrval, varustades Euroopat satelliitluure ja kõrgtehnoloogiliste süsteemidega. Ent eurooplaste mugavus on ühtlasi meie hukatus.
Ammu on möödas esimese külma sõja aastad, mil USA kandis Euroopa asemel peamist sõjalist koormat. Relvastumise asemel on eurooplased aga ehitanud heaoluühiskonda, kus peamiseks eesmärgiks on jäänud tarbimine ja lõputu majanduskasv. Sõjajutte peetakse millekski kaugeks, ebamugavaks, peaaegu ebaviisakaks. Ometi on rahuga harjunud heaoluühiskond ohtlik pettekujutelm. Rahvad, kes unustavad, et sõda on ajaloo tsükliline paratamatus, muutuvad kergesti abituiks.
USA huvi Euroopa suunal kahaneb iga aastakümnega – see on silmaga nähtav trend. Tegemist ei ole tingimata ameeriklaste pahatahtlikkuse ega reetmisega. Ühendriikide peamine strateegiline kompass on 19. sajandist saati olnud Monroe doktriin: läänepoolkera kõigepealt. Seda geograafia poolt ette kirjutatud kompassi ei muuda retoorika ega transatlantiline viisakus. Lisaks on ameeriklaste tähelepanu koondunud Vaikse ookeani pingetele ja Lähis-Ida lõputuile tapatalgutele, mis neelavad suurema osa USA välispoliitilisest energiast.
Ning ega USA-l polegi erilist moraalset kohustust Euroopat kaitsta. Keskmine ameeriklane, olgugi tema esivanemad pärit Euroopast, ei tunne enam sidet euroopa kultuuripärandi, mõtteviisi ega rahvusriiklusega. “Transatlantiline väärtusruum” on lääneeurooplaste eluvõõras soovmõtlemine.
President Donald Trump on tegelikult olnud Euroopa suhtes vastutulelikum, kui tihti tunnistatakse. Ta on jätnud toimima NATO kollektiivkaitse ja noominud Euroopat ainult ühel põhjusel – sundimaks meid võtma enda kaitsmist tõsiselt. Ent isegi tema lubadused kehtivad vaid tema ametiaja lõikes.
Trump on palju kordi rõhutanud, et kui tema oleks olnud president, poleks Putin Ukrainasse tunginud. See ei saa kelleski tekitada kindlustunnet, arvestades, et tema ametiaega on alles jäänud vaid kolm aastat. Järgmised (ükskõik kas vabariiklastest või demokraatidest) presidendid ütlevad tõenäoliselt veelgi selgemalt, et Ühendriigid ei näe Euroopas oma esmast kohustust. Ja isegi kui paberil seisab vastupidine, leiab suurriik alati ettekäände kohustustest taganeda.
Seetõttu on USA julgeolekugarantiidest sõltumine Euroopale ohtlik. See sünnitab vastutustundetut optimismi, et keegi teine tuleb meid põlisvaenlase eest päästma. Meie aga elame taas ajastus, kus deklaratsioonidel põhinev lootus ei asenda kuidagi tegelikku valmisolekut. Ellu jäävad rahvad, kes mõistavad, et võitlus on loomulik osa elust.
Siinkohal tuleb rõhutada, et lahendus ei saa olla ka Euroopa Liidu veelgi suurem tsentraliseerimine ja võimu koondamine Brüsselisse. Lääne-Euroopa riigid ei jaga nende riikide strateegilist kainust, kes on 20. sajandil kogenud Nõukogude agressioone. Unistus ühisest, toimivast ja kiireks reageerimiseks võimelisest Euroopa Liidu kaitsepoliitikast on sama ebarealistlik kui mõte Euroopa unitaarriigist.
Seega jääb meile vaid üks tee – luua Kesk-, Ida- ja Põhja-Euroopa käegakatsutav strateegiline heidutus. Poola arenev satelliidiprogramm, Rootsi tipptehnoloogiline lennukitööstus, Ukraina paljuräägitud tuumaprogrammi taaskäivitamine on Venemaa peatamiseks kordades olulisem kui USA valimistsüklid. Vaid meie ise saame tagada oma julgeolekut.
Eurooplased on liialt harjunud ameerika kaubamärkide ja mõttemaailma domineerimisega. Just nagu oleme olnud sõltuvad USA sõjalisest heidutusest, on ka meie linnapildi vallutanud Coca-Cola ja McDonald’s ning meie kultuuri varjutanud Hollywood ja Netflix. On viimane aeg sellest olukorrast vabaks murda.
