Bioloog ja loodusfotograaf Urmas Tartes kirjutab Facebookis, kuidas Suurel Munamäel kasvavas metsas võib märgata looduse ringkäiku, kui osata seda tähele panna. Kuna hulk suuremaid kuuski on Munamäel langenud kooreüraski ohvriks, on see toonud kaasa erinevaid reaktsioone: osad nõudsid kuivanud puude väljaraiumist ja uute istutamist, teised aga viitasid kehtivale kaitse-eeskirjale, mis lubab loodusel seal omasoodu talitada. Tartese sõnul liigubki Munamäel loodus omasoodu kõige paremas suunas, võimaldades puuliikide mitmekesistumist ja tehes uuele elule ruumi.
“Me näeme, mida oskame tähele panna,” kirjutab Tartes ja lisab, et neid asju, mida me ei tunne, ei pane me ka tähele. “Kes paneb tähele vaid kuivanud kuuski ja teeb sellest järelduse – Munamäe mets on hävimas,” viitab ta inimsekkumist pooldavale vaatepunktile. Ent lähemal vaatlusel torkab silma midagi muud: “Kes paneb kuivanud kuuskede kõrval tähele erinevas vanuses elujõulisi kuuski ja teisi puid nagu tammed, pärnad, vahtrad, pihlakad, sarapuud teeb sellest järelduse – Munamäe metsakooslus kulgeb loomulikult ja etteaimatavalt kasvukohale iseloomuliku salumetsa suunas.”
Tartes selgitab, et varem nihutas inimmõju puude liigilist koosseisu kuuskede suunas, nüüd aga on see taandumas. Seega saavad kuuskede kõrval võimaluse ka lehtpuude liigid, mis on iseloomulikud salumetsale. “Kliima soojenemine, eriti põudade sagenemine võimendab protsesse, mis juhtunuks ka ilma selleta,” kirjutab Tartes. “Kuuse-kooreürask on üks paljudest liikidest (seened, putukad jt), kes nõrgaks jäänud või surnud puid kõrvaldades uuele elule ruumi aitavad teha.”
Kommentaariumis vastab Tartes ka intensiivse metsamajandamise pooldajatele: “Minu tähelepanu teritab keskmisest rohkem see, kui keegi taas ja taas tuleb rääkima kaitsealade looduslikule arengule jäetud metsade “hävimisest” ja vajadusest neid “korda tegema minna”.” Tartese sõnul ei saa kuivanud kuuski vaadates rääkida surnud metsast, kuna puud elavad ja surevad samamoodi kui inimesedki. “Metsas pole elurikkuse mõistes elavamat asja, kui surnud puu. Ja mitte ükski teise ilma läinud või minemas puu ei nakata mitte ühtegi tervet puud.”
Tartes viitab, et tema seisukohti kinnitavad paljud uuringud ja analüüsid. “Looduslikule arengule jäetud metsade vajadus, esinduslikkus kasvukohatüüpide ja vastavate pindalade osas ja edasi ka nende valik looduses on juba ammu metsateadlaste poolt läbi analüüsitud asi. See on sõltumatult läbi analüüsitud TÜ, EMÜ, ja laiemalt Euroopa tasandil,” kinnitab bioloog. “Hiljaaegu sai see plaan pindalaliselt lõpuks teostatud ka laane- ja salumetsade osas.”
Laiema metsamajandamise arutelu puhul leiab Tartes, et küsimus on “tegevuse otseses ja kaudses kestlikkuses”. Tema sõnul mõistavad seda hästi ka paljud metsamehed. “Üldiselt enamiku metsameestega, kellega isiklikult kokku puutun, silmast silma arutades saame neist asjust päris kenasti rääkida ja analüüsida. Enamik neist ei kibele ka kaitsealasid raiuma minema,” kinnitab Tartes.
“Sarnaselt võime minna Metsakalmistule ja õhata Ernesaksa haua juures, et meie kultuur on hävimas,” kirjutab Tartes. “Ja siis võime minna koolinoorte laulu- ja tantsupeole, kuulata uute teoste seas ka Ernesaksa loomingut ja tunda rõõmu kultuuri kulgemisest. Tähelepanu lugu.”
