Täna, 24. märtsil, tervitame rahvakalendri urbepäeva – päeva, mis toob endaga kaasa looduse ärkamise ja kutsub austama põliseid traditsioone. Urbepäeval ärkasid meie esivanemad enne päikesetõusu, valmistudes tähistama looduse ärkamist ja uue kevadhooaja saabumist.
Urbepäeval tuuakse koju urvaoksi, sest just sellel päeval on puud ja põõsad kõikjal pühad nagu hiies. Kevadine looduse ärkamine saab uue hoo sisse ning traditsiooniliselt lõppevad sel päeval kõik metsatööd, kuna algab lindude pesitsusaeg. Läbi aegade püsinud kombed nagu näo pesemine allikaveega, urvavitsade kasutamine, loitsusõnad ja pärimuslik raierahu avavad meile akna minevikku, aidates mõista meie esivanemate sügavat sidet looduse ja loodusjõududega.
Muistsed eestlased olid urbepäeval ärkvel juba enne päikesetõusu. Urbepäevaks tuuakse koju urvaoksad, sest sellel päeval on kõik puud ja põõsad pühad nagu hiies. Pärimuslik raierahu algab, kestes kuus kuud, et loodusele rahu jätta ja lasta lindudel pesas suureks kasvada.
Urbepäev on täis põnevaid rituaale, alustades näo pesemisest allikaveega, kuhu on lisatud urbadega pajuoksad või muna. Magavate pereliikmete ja laste urbimine on samuti oluline traditsioon, mis toob tervist ja õnne. Selleks kasutatakse urvaoksi ja loitsusõnu, mille eesmärk on anda urbitule elujõudu, virkust ja tervist.
Muistsetel eestlastel oli urbepäevaga seotud ka raierahu, kus metsatööd olid keelatud urbepäevast kuni kasupäevani. Usuti, et puud ärkavad nüüd suvehooajaks elule, ning sealt pärineb ka urvaokste jõud ja puude raiumise keeld. Urbepäeval austati viljakushaldjaid ja -jumalaid ning sooviti head saaki ning karjaõnne.
Urbepäeva tähistati üle Eesti veel mitmete traditsioonidega, näiteks ka kiikumisega, mis oli eriti oluline Seto- ja Võromaal. Kiiguti latil või laual, luues sellega tervist ja edenemist kodule ja perele. Lisaks oli oluline söömaaeg – päeva piduroaks oli jäme tangupuder ehk urvapuder.
Urbepäeval liikusid noored mööda küla, urbides majade seinu ja magajaid ning soovides ikka kõigile tervist ja edenemist. Need kombed erinesid piirkonniti, kuid ühendasid inimesi, hoides elus üle põlvkondade ulatuvaid tavasid. Vaatamata kirikukalendri mõjule on urbepäeva tähistamine sügavalt juurdunud loodususulistes tavades.
Hoides kinni urbepäeva traditsioonidest, austame oma esivanemate tarkusi ja säilitame sidemeid soome-ugri hõimudega, edastades põliseid tavasid järgmistele põlvedele. Tähistades täna urbepäeva, hoiame ühtlasi elus meie juuri, kultuuripärandit ja seome end põlisrahvaste tarkuse ning looduse harmooniaga.
