Kadripäeva tähistatakse Eestis 25. novembril, sügise lõpu ja talve alguse hämaras ajaaknas. See vana tava, mille juured ulatuvad muinasusundis tähistatud hingedeaega, on jäänud oluliseks osaks meie rahvakalendrist. Algupäraselt on kadripäev seotud hanede rände ja lammaste austamisega, kristlikul ajal aga püha Katariina mälestusega. Tänapäeval säilitab kadripäev nii ajaloolist pühadust kui ka rõõmsat rahvapidustust.
Kadrisandid, tihti valgetes rõivastes, rändavad õhtuti kodust kodusse, lauldes, tantsides ja õnne soovides. Sanditamist peetakse sümboolseks viisiks, kuidas vahendada esivanemate hingede õnnistust peredele ja karjale. Traditsioonid ulatuvad kaugemale külaskäigust – kadrisandid võivad esineda loomade või muude tegelastena, rikastades tavasid loovuse ja mängulisusega.
Kadripäev on tihedalt seotud Eesti looduse ja ilmamärkidega. Usuti, et selle päeva ilmaolud ennustavad talve karmust. Lambaid, kes on kadripäeva sümbolid, austati kui kodurahva ja majapidamise kaitsjaid. Lisaks toodi esile looduspaigad ja pühad puud, rõhutades inimese ja looduse sidet.
Kuigi kadripäeva rituaalid meenutavad mõneti mardipäeva kombeid, keskendub kadripäev rohkem naiselikkusele, viljakusele ja puhtusele. Sel päeval käidi naabrite juures kingitusi kogumas ning vastu õnnistati kodusid ja karja, kasutades selleks veepritsimist või viljaterade külvamist, et tagada hea saak ja tervis.
Kadripäevaga kaasnevad traditsioonilised road, mis varieeruvad lambalihast tangupudruni ja soolaste hernesteni. Need toidud peegeldavad Eesti köögi lihtsust ja hooajalisust, olles ühtaegu toitvad ja sümboolsed. Üheskoos moodustavad need kadripäeva lahutamatu osa, tähistades üleminekut talveperioodi.
Tänapäeval on kadripäeva tähistamine levinud eeskätt lasteaedades ja koolides, kus edasi antakse selle tavasid noorematele põlvkondadele. Kuigi see traditsioon on nüüdseks jäänud osaliselt halloweeni varju, pakub kadripäev sügavamat sisu, rõhutades kogukonna terviklust ja austust esivanemate vastu.
Kadripäev ei ole pelgalt ajalooline püha, vaid ka elav traditsioon, mis sümboliseerib Eesti rahva kultuurilist järjepidevust ja looduse tähtsust meie elus. Tähtis on, et hoiame neid väärtusi ja edasi anname selle unikaalse osa oma rahvuslikust pärandist.
