Eestlaste teadmised ja huvi soome-ugri pärandi vastu on maailmas ainulaadsed, kirjutab Postimehes ungarlasest soome-ugri filoloog ja MTÜ Hõimulõimed esimees Bogáta Timár. Tema sõnul tuleb see esile nii igapäevastes vestlustes kui ka tipp-poliitikas, ning talle on hämmastav, kui tõsiselt võtavad eestlased oktoobrit kui hõimukuud.

Timári sõnul väljendub eestlaste ühtekuuluvustunne soome-ugri rahvastega väga paljudes aspektides. “Kusagil mujal pole rahvusmuuseumis püsiekspositsiooni, mis oleks pühendatud riigikeele sugulastele, saati siis soome-ugri keeleperele. Kusagil mujal pole ma saanud öelda, et uurin mari keelt, ilma lähemalt seletamata, mis see on. Kusagil mujal pole “soome-ugri” igapäevastes vestlustes tavaline käibesõna. Eestlastele võib see kõik iseenesestmõistetav olla, aga ükskõik mis suunas riigipiiri ületades ei leia naljalt kedagi, kes teaks, kes on soomeugrilased,” leiab ungarlanna.

Ka võrdluses teiste soome-ugri maade, Soome ja Ungariga tõuseb Eesti esile selle pärandikihi väärtustamise poolest. “Ligikaudu pooled soomlastest, kellega olen kohtunud, polnud kunagi kuulnud oma sugulusest ungarlastega ning vaid vähesed neist oskasid nimetada mõnda muud soome-ugri rahvust peale eestlaste või ka ehk karjalaste,” kirjutab Timár. Ungarlased aga sõimavad soomeugrilasi kohati lausa “kala järgi haisevateks sugulasteks”. Ka Ungari kooliõpikud puudutavad soome-ugri sidet vaid möödaminnes, viitab filoloog.

Tema hinnangul on eriti oluline, et eestlased suudavad kaasa tunda ka Venemaal asuvatele väiksematele soome-ugri rahvastele. “Eestlased teavad, mis tunne on olla impeeriumi poolt ignoreeritud, ahistatud ja rõhutud,” nendib Timár. Sellest tuleneb, et eestlaste silmis pole rahvana ellujäämine enesestmõistetav, vaid nõuab tööd oma keele kõnelemisel ja arendamisel. “Nõnda leian, et eestlaste suhtumine oma emakeelde on väga isiklik ning see resoneerub hästi ka Vene võimu all olevate vähemuste seas,” lausub ta.

Keelesugulus moodustab ajalooliselt olulise osa eestlaste rahvustundest. “Peamised rahvusidentiteedi kujundajad nii rahvusliku ärkamise ajal kui ka 20. sajandil (näiteks Lennart Meri või Veljo Tormis) või isegi meie ajal (nagu Valdur Mikita) on just keelesugulusele pannud kõige suuremat rõhku ja lugenud seda eestluse vaimu keskmeks,” kirjutab Timár. Nii on eestlased säilitanud elava sideme oma identiteedi ürgsete kihtidega.

Kokkuvõttes leiab ungarlanna, et kõrvalt vaadates paistab silma eestlaste vaimne tugevus, millele eestlased ise tavaliselt tähelepanu pöörata ei oska. “Eestlased näevad end enamasti väikese ja kõrvalise rahvana, kuid soome-ugri maailmas on neil igati põhjust pidada end suureks ja oluliseks.”