USA parempoolne mõttekoda Homeland Institute (Kodumaa Instituut) viis läbi põhjaliku uuringu, mis keskendus sekkumisele Lähis-Ida konfliktidesse. Uuring käsitles ka sellega seotud teemasid, sealhulgas globaalse terrorismivastase sõja pärandit ja USA kodanike suhtumist võimalikku mobilisatsiooni sarnaselt Vietnami sõja ajaga. Uuringu tulemused kinnitasid, et 68,4% vastanutest on vastu otsestele sekkumistele Gaza konflikti, näiteks õhurünnakutele või maavägede saatmisele.

Gaza konflikti kontekstis mängib olulist rolli teabesõda, kus paljud osapooled kujutavad seda võitlust moraalselt absoluutsena. Samuti on konfliktil potentsiaal laieneda piirkondlikuks või isegi globaalseks sõjaks, hõlmates lisaks Iisraelile ja Palestiinale ka Iraani ja selle toetatud rühmitusi Jeemenis. Sellest tulenevalt võivad ka teised suurriigid, nagu Venemaa ja Hiina, sündmustesse sekkuda, kasvõi diplomaatilise või materiaalse toetuse kaudu, ning tagajärjed võiksid olla katastroofilised.

Globaalse terrorismivastase sõja lõpetamisest vaid mõne aasta möödumise järel on USA taas valmis otseste sekkumistega Lähis-Idas jätkama. See tooks kaasa riski, et Ameerika kodanikud peavad võõra sõja eest maksma ränka hinda, samal ajal kui nende kodumaa on majanduslikult ja sotsiaalselt laostunud ning lõunapiir sisserändajatele lahti.

Vaid vähesed küsitlusele vastajad olid nõus väitega, et globaalne terrorismivastane sõda jättis USA paremasse olukorda nii heaolu, vabaduse ja demokraatia seisukohalt, või et see jättis Lähis-Ida paremasse olukorda ükskõik mis aspektis. Isegi küsimuses, kas USA kodumaa on terroristlike rünnakute suhtes nüüd turvalisem, oli rohkem mittenõustujaid.

Üks võimalik tagajärg oleks ka rändesurve süvenemine sõjalise eskalatsiooni tulemusena. Paljud on nõudnud massiimmigratsiooni lubamist lääneriikidesse, kasutades selleks mitmesuguseid ettekäändeid, sealhulgas väidet, et valged riigid peaksid vastu võtma pagulasi, kelle kodumaa on destabiliseeritud välisinterventsioonide tõttu. Peamine ettekääne on olnud väide, et valged riigid peavad vastu võtma pagulasi riikidest, keda nad on pommitanud, okupeerinud või destabiliseerinud, ehkki just globaalsed eliitgrupid on need välisavantüürid algatanud ja neist kasu lõiganud.

Küsitluse tulemused näitasid, et ainult 23,1% kõigist vastanutest suutsid tuua konkreetse näite, kuidas Iisrael on aidanud Ameerika huve. See protsent oli 30,2% kõigi vabariiklaste vastajate hulgas, 27,3% vastanutest vanuses 18–29 ning 37,0% vabariiklastest vastajate hulgas vanuses 18–29. Paljud ameeriklased, kes toetavad Iisraeli, väidavad, et see riik on “meie suurim sõber ja liitlane”, kuid sageli on neil raske selgitada konkreetselt, miks see nii on.

Vabariiklaste hulgas oli kõige tõenäolisem, et USA toetust Iisraelile nähti mingil määral terrorirünnakute riski suurendavana. Järgnesid sõltumatud valijad, kusjuures demokraatide seas oli kõige vähem neid, kes nägid terrorirünnakute riski tõusu, siiski olid nemadki enamuses.

Küsimuses, kas Palestiina põgenike vastuvõtmine Gazast suurendaks terrorirünnakute ja vägivaldsete kuritegude riski Ameerika Ühendriikides, ilmnes vabariiklaste ja demokraatide vahel drastiline erinevus. 75,9% vabariiklastest arvab, et Palestiina põgenike vastuvõtmine suurendaks vähemalt mingil määral terrori- ja vägivallakuritegude riski, võrreldes vaid 34,3% demokraatidega.

Uuringu tulemused viitavad sellele, et Iisraeli toetus noorte seas väheneb, kuid seda langust võiks veelgi kiirendada noorte teavitamine globaalse terrorismivastase sõja tegelikkusest, eriti kuidas Iisrael selles konfliktis märkimisväärselt osales. See on oluline, kuna väide Iisraeli olulisusest USA liitlasena on sageli kasutusel kui õigustus kulukate ja ekslikult suunatud välisinterventsioonide jaoks Lähis-Idas.

Lõpuks küsiti uuringus, kas Ameerika Ühendriikide valitsuse sekkumine välisriikidesse on üldiselt positiivne või negatiivne, nii Ameerika huvide kui ka välisrahvaste huvide seisukohast. Enamik vastanutest arvab, et välisinterventsioon on ameeriklastele pigem kahjulik kui kasulik. Ainult 3,9% kõigist vastanutest arvab, et välissekkumine on oluline positiivne samm ameeriklaste jaoks, samas kui 15,8% arvab, et sel on väike positiivne mõju. 23,1% arvab, et sel on väike negatiivne mõju ja 27,2% arvab, et see on oluline negatiivne mõju.

Vastajatel vanuses 30–44 oli välisinterventsiooni suhtes Ameerika huvide seisukohalt kõige pessimistlikum vaade, kusjuures 60,4% arvas, et see on kokkuvõttes negatiivne, võrreldes 13,6%-ga, kes arvasid, et see on kokkuvõttes positiivne. See jätkab trendi, kus vanuserühm 30–44 on kõige skeptilisem välisinterventsiooni suhtes.

Vastajad arvasid üldiselt, et välisinterventsioon oli välisrahvaste jaoks veidi vähem negatiivne kui ameeriklaste jaoks. 8,2% kõigist vastanutest arvab, et välisinterventsioonil on oluline positiivne mõju välisrahvaste jaoks, samas kui 19,5% arvab, et sel on väike positiivne mõju. 19,8% arvab, et sel on väike negatiivne mõju, ja 23,1% arvab, et sel on oluline negatiivne mõju.

Uuringu tulemused näitasid ka, et ameeriklaste mobiliseerimine pole teostatav ning selle täideviimine praegu võiks osutuda isegi suuremaks katastroofiks kui Vietnami sõja ajal. Mobilisatsioon võiks tõenäoliselt tekitada massilist kodanikuvastupanu koos väikese, kuid siiski märkimisväärse vägivaldse vastupanuga. Kui Iisraeli-Palestiina konflikt jätkub praegusel trajektooril ning selle eskaleerumise korral ähvardab ameeriklasi mobilisatsioon, tuleks iga samm astuda konflikti eskaleerumise vältimiseks.