Venemaa pealetungihoog on enamikel rindelõikudel raugenud ning maikuus suutsid Ukraina relvajõud vabastada rohkem territooriumi, kui nad kaotasid. Samal ajal on Vene rünnakute intensiivsus ja päevaste kaotuste hulk kasvanud ligikaudu poole võrra, ulatudes hinnanguliselt 1500 langenud või haavatud sõdurini päevas. Erinevalt sõja algusfaasist on Vene poolel märgatavalt vähenenud haavatute naasmine lahinguväljale, mis süvendab nende isikkoosseisu probleeme. Ukraina vägede praegune tegevus viitab agressiivsetele rotatsioonidele ja positsioonide kindlustamisele, valmistades pinda ette võimalikeks suuremateks vastupealetungideks suve lõpus või sügisel.
Põhjarindel ja Valgevene piiril ei ole märkimisväärseid muutusi toimunud ning vaatamata poliitilistele hoiatustele peetakse Valgevene otsest sõjalist sekkumist endiselt ebatõenäoliseks. Sumõ suunal piirdub tegevus lokaalsete kokkupõrgetega, kus Ukraina 18. korpus hoiab edukalt ligi 30 kilomeetri sügavust tapatsooni, tõrjudes vaenlase katseid tiibasid rünnata. Harkivi piirkonnas jätkuvad Venemaa kompivad rünnakud riigipiiri ja Vovtšanski lähistel, mis pole aga strateegilist edu toonud. Tähelepanuväärse intsidendina tabas üks Venemaa liugpomm tõrke tõttu nende enda laskemoonaladu Belgorodi lähistel, mis illustreerib ründajate relvastuse tehnilisi probleeme.
Kupjanski ja Lõmani suunal on rindejoon suures osas peatunud ning Venemaa üksused üritavad edutult imbuvate rünnakutega jõuda Oskili ja Siverskõi Donetsi jõgedeni. Kogu Oskili jõe org on muutunud intensiivseks droonide tapatsooniks, mis ulatub ametlikust rindejoonest kümneid kilomeetreid vaenlase tagalasse. Ukraina 3. korpus on piirkonnas sisse võtnud soodsad positsioonid, mis võimaldavad neil tulevikus ohustada Venemaa logistikaahelaid Starobilski suunal. Sellise tulekontrolli saavutamine muudaks vastase rindejoone haavatavaks ja võiks luua eeldused laiemaks rinde kokkuvarisemiseks antud sektoris.
Slovjanski suunal on Venemaa frontaalrünnakud märgatavalt aeglustunud, kuna Ukraina üksused hoiavad kindlalt enda käes strateegiliselt olulisi kõrgustikke Zakitne ja Jampili piirkonnas. Kostjantõnivkas käivad aga ägedad linnalahingud, kus Venemaa üritab suurtükiväe toel purustatud linnakvartalitesse tungida. Ukraina 19. korpus osutab seal tugevat vastupanu, sidudes märkimisväärse hulga vaenlase ressursse ja vältides linna langemist. Pikaajalise lahendusena nähakse vajadust Ukraina 1. korpuse vastupealetungiks Družkivkast lõunas, mis kindlustaks kontrolli Bõtšoki jõe joonel ja aitaks kaitsta nii Kostjantõnivkat kui ka Pokrovski suunda.
Dobropillja ja Pokrovski telg on praegu Venemaa peamine sihtmärk, kuhu suunatakse ligi viiendik kõigist rünnakutest, kuid suurte kaotuste hinnaga on suudetud hõivata vaid üksikuid kvartaleid Rodõnskes. Lõunarindel, Zaporižžja oblastis, proovib vastane liikuda Huljaipolest Orihhivi poole, kuid reaalset läbimurde ohtu hetkel ei eksisteeri. Hersoni suunal ja Krimmis avaldavad Ukraina logistilised löögid üha tugevamat mõju, olles muuhulgas rivist välja viinud olulised sillad kahe piirkonna vahelistel teedel. Süvenevate varustusraskuste tõttu on Venemaa väed asunud taanduma Kinburni maasäärelt, mis võib avada Ukrainale uusi võimalusi taktikalisteks operatsioonideks.
Strateegilises pildis jätkab Venemaa iganädalasi ballistiliste rakettide rünnakuid Kiievile ja teistele Ukraina linnadele, sihtides tihtipeale tsiviilobjekte ning haiglaid. Ukraina vastab sellele süstemaatilise kaugmaa-droonikampaaniaga, tabades edukalt sihtmärke Peterburis, Novorossiiskis ja isegi Uuralite taga asuvates naftakompleksides. Ukraina logistilised löögid on suunatud ka Aasovi mere äärsetele maantee- ja raudteeühendustele, piirates oluliselt rinde varustamist ja tekitades vaenlasele operatiivtasandi probleeme. Lisaks maapealsete logistikaahelate häirimisele tabasid Ukraina väed hiljuti Balti laevastiku korvetti ning ründasid mitmeid aluseid Kaspia ja Aasovi merel, demonstreerides oma kasvavat ulatust kõigis lahingudomeenides.
