Ukraina vabadussõda jätkab nihkumist sügavamale Venemaa sisemusse. Juuni jooksul tabasid Ukraina kauglöögid Venemaa territooriumil vähemalt 172 sihtmärki. Eriti mõjusad on kontsentreeritud rünnakud kütuse- ja energiatöötlemise taristu vastu. Rafineerimistehaste, pumpamisjaamade ja ladude korduv tabamine on viinud olukorrani, kus osa Venemaa tootmisvõimsusest on erinevate hinnangute järgi ajutiselt või pikemalt rivist väljas. Mõned kahjustused ei ole lühiajaliselt taastatavad ning sanktsioonide tingimustes muutub taastamine veelgi aeglasemaks ja kulukamaks.
See surve on hakanud mõjutama mitte ainult tööstust, vaid ka riigi sisemist majandusringlust. Kütuse liikumine on muutunud ebastabiilsemaks, transport aeglasemaks ning logistikakulu kasvavaks. Üha sagedamini on kirjeldatud olukordi, kus varustusahelad toimivad katkestustega ja vedude efektiivsus langeb, mis omakorda avaldab mõju nii tsiviilmajandusele kui ka sõjalisele varustusele. Kui kütuse ja transpordi kättesaadavus väheneb, kandub mõju paratamatult edasi ka armee varustamisse, sest kogu sõjapidamine sõltub ühtsest logistilisest süsteemist.
Paralleelselt energiataristu rünnakutega on jätkunud ka Venemaa õhutõrje- ja seirevõimekuse süsteemne kurnamine. Õhutõrjesüsteemide kaotused on kasvanud ning see vähendab järk-järgult võimet kaitsta sügavaid tagalapiirkondi. Samal ajal on Ukraina laiendanud lööke ka kommunikatsiooni- ja juhtimistaristu vastu, sealhulgas satelliitsidet toetavate keskuste suunal, mis mõjutab Venemaa võimet arendada ja hallata oma pikamaa täppislöögi- ja seiresüsteeme.
Venemaa vastus on olnud jätkuv ja mahukas õhurünnakute kampaania Ukraina vastu, kus sihtmärgiks on eeskätt tagalalogistika, transpordisõlmed ja kaitsepositsioonide sügavus. Rünnakute mustris domineerib pigem hajutatud surve kui üksikute otsustavate läbimurrete otsimine. Löökide geograafia viitab sellele, et eesmärk ei ole ainult rindel olevate üksuste mõjutamine, vaid kogu tagala töövõime pidev kulutamine.
Rindel endal on jätkunud üldjoontes kurnamissõja loogika. Mitmes sektoris on kirjeldatud väikeste, sageli üksikute või kaheliikmeliste rünnakrühmade kasutamist, mis viitab piiratud manöövervõimele ja kasvavale sõltuvusele hajutatud tegevusest. Samal ajal püsivad Ukraina kaitseliinid üldiselt stabiilsena, kuigi surve mitmes lõigus on jätkuv ja intensiivne. Mõnes piirkonnas on märgitud kohalike positsioonide vahetumist ja hallide tsoonide laienemist, kuid strateegilist läbimurret see ei kujunda.
Oluline trend on ka laiemas operatiivtempos. Venemaa ründeaktiivsuse kontsentratsioon on vähenenud võrreldes varasemate perioodidega ning rünnakute jaotumine on muutunud ebaühtlasemaks. See viitab ressursside pingestumisele ning vajadusele hajutada jõude laiemale rindelõigule, mis omakorda vähendab suutlikkust saavutada otsustavaid tulemusi üksikutes suundades.
Ukraina poolelt on märgatav, et pikamaa- ja keskmise ulatusega löögisüsteemid on suunatud eelkõige Venemaa sõjalise ja majandusliku võimekuse pihta, mitte ainult rindeliste positsioonide mõjutamisele. See tähendab, et sõjategevuse raskuskese nihkub üha enam sügavasse tagalasse, kus määravaks saab taristu vastupidavus.
Majanduslik ja logistiline surve Venemaal on muutumas üheks keskseks faktoriks, mis mõjutab kogu sõjategevuse kestlikkust. Kütusepuudused, transpordi aeglustumine ja finantssüsteemi pingestumine loovad olukorra, kus riiklik ressursihaldus liigub üha suurema tsentraliseerituse suunas. Samal ajal püsib siiski võime hoida käigus põhivarustust ja jätkata sõjategevust, kuigi kasvava hinnaga.
Küsimus ei ole enam ainult territooriumis, vaid selles, milline pool suudab kauem säilitada oma logistilise ja majandusliku struktuuri töövõime. Ukraina strateegia keskendub selle struktuuri järjepidevale nõrgestamisele, samal ajal kui Venemaa püüab säilitada survevõimet rindel vaatamata kasvavatele sisemistele piirangutele.
