Ukraina sõjatandril on initsiatiiv üha enam pöördumas Kiievi kasuks. Viimase nädala arengud kinnitavad seda mustrit üha selgemalt, arvestades äsjast läbikukkunud Venemaa pealetungioperatsiooni. Rindejoon liigub vähe, kuid selle näilise staatika taga toimub sügavam muutus – sõja loogika on nihkunud kulutamise, kurnamise ja tehnoloogilise ülekaalu suunas, kus Venemaa positsioon halveneb iga nädalaga.
Põhjas, Sumõ suunal, on olukord stabiliseerunud. Venemaa piirirünnakud ei ole arenenud millekski enamaks kui hajusateks katseteks, millel puudub operatiivne sügavus. Ukraina territooriumile tunginud üksused püsivad purustatud külades, olles pideva droonijälgimise all. Oluline on aga, et niinimetatud taktikaline tapatsoon ulatub nüüd 10–20 kilomeetri sügavusele Venemaa territooriumile. See muudab igasuguse suurema rünnaku äärmiselt kulukaks ja riskantseks, kuna vägede koondamine on võimalik vaid lühikeseks ajaks enne nende hävitamist. Ukraina taktika võimaldab hoida vastane eemal minimaalse ressursikuluga, kasutades rotatsiooni sellesse rindelõiku puhke- ja taastumisalana teistele üksustele.
Harkivi–Kupjanski suunal on pilt keerulisem, kuid mitte Venemaa kasuks. Kuigi Moskval on siin märkimisväärsed jõud, ei suuda need end tõhusalt realiseerida. Ukraina kasutab ära Harkivit kui logistilist keskust, mis võimaldab vägesid kiiresti liigutada ja varustada, hoides samal ajal varustusliinid drooniohust kaugemal. Venemaa katsed laiendada sillapead Vovtša jõe ümbruses on piiratud ulatusega ning Ukraina droonid jõuavad juba sügavale Vene tagalasse Belgorodi suunas. Strateegiliselt on kindel, et isegi kui Venemaa saavutaks siin lokaalse edu, ei muudaks see sõja kulgu – Ukraina kaitse Donbassis ja Harkivi piirkonnas on omavahel seotud ning ühe murdmine ilma teiseta ei ole realistlik.
Kupjanski piirkonnas viitab Ukraina järjekindel kohalolek Oskili jõe idakaldal võimalikule pikemale plaanile Luhanski suunal. See ei ole pelgalt kaitsepositsioon, vaid potentsiaalne hüppelaud tulevasteks operatsioonideks. Samal ajal on Venemaa enda sillapead jõe ääres muutumas pigem lõksudeks kui eelisteks – need on haavatavad droonide ja logistikarünnakute suhtes ning võivad sobival hetkel isoleerituks jääda.
Lõuna pool, Lõmani suunal, muutub Venemaa olukord üha problemaatilisemaks. Suured väekoondised, mis peaksid andma eelise, muutuvad droonide domineeritud keskkonnas hoopis sihtmärkideks. Ukraina positsioonid võimaldavad rünnata mitmest suunast ning iga edasitungikatse maksab vastasele ebaproportsionaalselt palju. Hiljutised rünnakud on lõppenud märkimisväärsete kaotustega, ilma et oleks saavutatud operatiivset läbimurret. See loob eeldused võimalikuks Ukraina vastupealetungiks, mis võiks Venemaa liini põhjast lõunasse lahti harutada.
Donbassi südames, Slovjanski ja Kramatorski suunal, kasvab surve, kuid Ukraina kaitse püsib. Vene vägede edasiliikumine on aeglane ja katkendlik, hoolimata intensiivsetest rünnakutest. Sama muster kordub Kostjantõnivka ümbruses, kus Venemaa ei ole suutnud saavutada läbimurret vaatamata pidevatele katsetele. Linnalahingutes avaldub Ukraina selge eelis: väljaõpe, koordineerimine ja droonide kasutamine muudavad iga maja ja iga tänavalõigu vastasele kulukaks. Kolm aastat pärast Bahmuti vallutamist on Venemaa sealt edenenud vaid kümmekond kilomeetrit – see fakt üksi iseloomustab sõja tegelikku dünaamikat.
Pokrovski ja Dobropillja suunal üritas Venemaa nädalal jooksul suuremat pealetungi, kuid see kukkus läbi. Kaotused olid suured, tulemused olematud. Märgiline on ka ründekopteri Ka-52 allatulistamine drooniga – see viitab mitte ainult Ukraina innovatsioonile, vaid ka Venemaa sunnitud taktikamuutustele, kus kallist tehnikat kasutatakse järjest riskantsemates rollides. Sellised kaotused ei ole üksikjuhtumid, vaid süsteemse kurnamise osa.
Zaporižžja rindel jätkub aeglane, kuid järjekindel Ukraina surve. Huljaipole ümbruses kujuneb välja muster, kus lahinguväli isoleeritakse droonidega, seejärel hävitatakse vastase üksused ja alles siis liiguvad edasi jalaväeüksused. See ei ole kiire manööversõda, vaid metoodiline kulutamine, kus tehnoloogiline ülekaal asendab massi. Venemaa katsed kasutada ilmaolusid – udu ja vihma – droonide mõju vähendamiseks ei ole toonud läbimurret, sest Ukraina suudab kompenseerida nähtavuse vähenemist luure ja tulejõu kontsentratsiooniga.
Lõunarindel, Hersoni ja Krimmi suunal, valitseb näiline vaikus, kuid selle all koguneb potentsiaal. Venemaa ei suuda siin rünnata, samal ajal kui Ukraina laiendab oma löögivõimet logistikale ja taristule. Kui droonide tihedus ja ulatus jätkavad kasvu, võivad ka seni võimatuna tundunud operatsioonid muutuda teostatavaks.
Strateegilisel tasandil on Ukraina löögikampaania muutunud süstemaatiliseks ja mitmekihiliseks. Rünnakud ulatuvad nii rindelähedasse tagalasse kui ka sadade kilomeetrite sügavusele Venemaa territooriumil. Eesmärk on lõhkuda Vene logistika, hävitada õhutõrje ning muuta vastase operatsioonid järjest raskemaks. Naftataristu ründamine on juba toonud kaasa märgatava mõju ning õhutõrjesüsteemide kaotused avavad uusi võimalusi edasiseks eskalatsiooniks.
Õhu- ja meredomeenides on märgata samu trende. Varajase hoiatuse lennukite kasutuselevõtt ning võimalikud tulevased hävitajate tarned võivad nihutada õhuvõimu tasakaalu. Merel jätkub Venemaa varilaevastiku survestamine, samal ajal kui Must meri ei paku enam Moskvale turvalist tegutsemisruumi.
Kokkuvõttes kinnitab möödunud nädal taas, et Venemaa ei suuda enam oma strateegilisi eesmärke saavutada. Tema rünnakud muutuvad üha meeleheitlikumaks ja vähem tulemuslikuks, samal ajal kui Ukraina suudab oma ressursse kasutada järjest tõhusamalt. Sõda ei ole lõppenud, kuid suund on selge. Ajalugu on korduvalt näidanud, et hetk, mil üks pool kaotab initsiatiivi ja on sunnitud reageerima, on pöördepunkt. See hetk on nüüd käes.
