Meedia on küll suurte sõnadega kajastanud 1. juunil aset leidnud Ukraina massilisi droonirünnakuid Vene sõjalennuväljade vastu, kuid seni on jäänud ähmaseks, milline oli nende tegelik mõju. Tuginedes tuntud sõjavaatlejate ja analüütikute tööle, nagu Tom Cooper, Tatarigami ja Frontelligence Insight, saame nüüdseks anda toimunud rünnakutest detailsemat teavet. Sellest ilmneb, et toimunud rünnakute tagajärjed on ümberlükkamatult strateegilised.
1. juunil korraldas Ukraina luureteenistus (SBU) suuremahulise rünnaku Venemaa Föderatsiooni neljale sõjalennuväljale, kasutades esmakordselt koordinatsiooniga FPV-droonide võrgustikku. Ukraina operatsioon sai nimeks „Ämblikuvõrk“. Rünnakud tabasid Belaja lennuvälja Irkutski oblastis, Olenja lennuvälja Murmanski oblastis, Džagilevo lennuvälja Rjazanis ja Ivanovo lennuvälja Ivanovo oblastis. Ukraina allikate sõnul kasutati nutikat taktikat: droonid viidi varem Venemaa territooriumile, peideti veoautodesse, mille katused olid kaugjuhitavad, ning need lasti teele vahetult sihtmärkide lähedusest.
Tulemuseks oli väidetavalt 41 Vene strateegilise lennuki tabamine – sealhulgas haruldased A-50 kaugluure lennukid ning strateegilised pommitajad Tu-95 ja Tu-22M3. Just need lennukid on Venemaa jaoks võtmetähtsusega Ukraina vastu suunatud raketirünnakute koordineerimisel ja elluviimisel. Ukraina allikate hinnangul oli Vene lennuväele tekitatud kahju väärtuseks umbes 7 miljardit dollarit.
Kuidas kinnitavad seda sõltumatud analüüsid? 2. juunil avaldatud satelliidipiltide ja droonikaadrite põhjal järeldasid analüütikud, et Belaja lennuväljal hävitati või kahjustati neli Tu-95 ja kolm Tu-22M3 pommitajat, Ivanovos üks A-50 radarilennuk. Olenja lennuväljal dokumenteeriti viie Tu-95 ja ühe transpordilennuki An-22 häving. Ukraina ametlikud allikad, nagu Desinformatsiooni Vastu Võitlemise Keskuse juht leitnant Andri Kovalenko, kinnitasid vähemalt 13 hävitatud lennukit ja üle 40 kahjustatu.
Ukraina sõjavaatleja Tatarigami rõhutas, et Tu-95 ja Tu-22M3 tüüpi pommitajaid ei ole toodetud alates 1991. aastast ning kogu Vene arsenal sisaldas enne rünnakut vaid 70–90 Tupolevi lennukit. See tähendab, et Ukrainal õnnestus üheainsa operatsiooniga rivist välja lüüa märkimisväärne osa Venemaa strateegilisest pommitusvõimest – seda tüüpi ressursse Venemaa ei suuda kiiresti taastada, eriti arvestades Lääne sanktsioonide tõttu katkenud impordikanaleid.
Lääne ametnikud, sealhulgas Bloombergile ja New York Timesile rääkinud allikad, kinnitavad samuti, et hävitati vähemalt 6–7 Tu-95, neli Tu-22 ja üks A-50. Kokku hinnatakse, et rivist võis langeda kuni 20 strateegilist lennukit. Ukraina allikas Frontelligence Insight kinnitas samuti 11 hävitatud pommitajat ja ühe transpordilennuki. Samas märgib organisatsioon, et osa kahjustustest pole veel satelliitfotodelt kinnitatavad – mis võib tähendada, et tegelik kahju on veel suurem.
Eriti väärtuslik on Austria sõjalise analüütiku Tom Cooperi panus, kelle põhjalik uuring Vene kaugpommituslennuväe tegelikust seisust rajaneb aastatepikkusele fotodokumentatsioonile ja operatsioonianalüüsile. Tema hinnangul on Vene Tu-160 strateegilistest pommitajatest kasutuskõlblikud ainult umbes 10–12 ning paljud kannatavad krooniliste mootoriprobleemide all. Tu-95 lennukitest oli 2022. aasta seisuga alles umbes 55, kuid neist ainult väike osa – hinnanguliselt kümmekond – oli regulaarses kasutuses. Sama kehtib Tu-22M3 kohta, millest oli enne sõda alles umbes 70, kuid ainult kuni pooled olid hiljuti moderniseeritud ja lennuvõimelised. Ülejäänud sõltusid iga lennu eel ulatuslikust hooldusest.
Nii et kui Ukraina suutis tõepoolest rivist lüüa 10–13 Tu-95 või Tu-22 pommitajat ja 1–2 A-50 luurelennukit, siis ei räägi me enam lihtsalt taktikalisest edust. Me räägime strateegilise võimekuse murdumisest.
Tuletagem meelde: Venemaa kasutab neid lennukeid eeskätt kaugmaa tiibrakettide – Kh-101 ja Kh-555 – kandmiseks ja väljalaskmiseks. Just need relvad on laastanud Ukraina elektrivõrke ja tsiviiltaristut. Kui need platvormid hävitatakse või kahjustuvad, väheneb oluliselt Venemaa võime korraldada edukaid kaugpommitusoperatsioone. Tu-160 ja Tu-95 lennukite kadumine pole lihtsalt „asendatav kadu“ – need on strateegilised löögivahendid, mille asendamine võib võtta aastaid või osutuda isegi võimatuks, arvestades Venemaa praegust tehnoloogilist mahajäämust ja Lääne komponentide puudust.
Seega oli „Ämblikuvõrk“ midagi enamat kui lihtsalt järjekordne droonirünnak – see oli täpne ja läbimõeldud löök Venemaa sõjamasina südamesse. See annab tunnistust Ukraina luure ja sõjatehnika arengust, aga ka Vene riigi järjest süvenevast haavatavusest. Iga selline löök kulutab agressori ressursse, hägustab tema initsiatiivi ja viib meid lähemale strateegilisele tasakaalule, milles Ukraina mitte ainult ei kaitse end – vaid valmistub lõplikuks pöördeks.
