11. augusti Postimehes kirjutab Jaak Madison: “Minul isiklikult ei ole kuidagi kurb meel, et üks osa ettevõtjatest, milleks ka pangad kahtlemata on, suudavad teenida suuremat kasumit. Kapitalismis, mis majandusvormidest on siiani olnud toimivaim, on see täiesti normaalne nähe.”
Kapitalismi toimivaimaks majandusvormiks nimetamine nõuab definitsiooni ja kommentaare. Vaatleme esmalt, mil määral on kapitalismi näol üldse tegu majandusvormiga, ja seejärel, mida tähendab selle “toimivus”.
Kõige levinumas mõistes peetakse tänapäeval majandusvormide all silmas turu- ja plaanimajandust ning nende vahele jäävat segamajandust, mööndusega, et kõigi riikide majandused on mingil määral segamajandused, kuna täiesti “puhast” turu- või plaanimajandust on sisuliselt võimatu saavutada. Tegemist ei ole kapitalismi ja kommunismi (või sotsialismi) sünonüümidega, mis on selgelt ideoloogilise taustaga terminid.
Termini “kapitalism” tõi käibele Prantsuse sotsialist Louis Blanc 1850. aastal, defineerides seda kui “kapitali koondumist ühtede kätte teiste arvelt”. Talle järgnesid anarhist Pierre-Joseph Proudhon ning Karl Marx, kes kõneles “kapitalistlikust tootmisviisist”. Sealjuures ei kritiseerinud nad üksnes majanduslikku ebavõrdsust kui sellist, mis teatud määral kuulub alati turumajanduse juurde, kuna inimesed on paratamatult oma võimete ja võimaluste poolest ebavõrdsed.
Kapitalismi kriitika juurde on algusest peale kuulunud ka “kapitalistliku ühiskonna” kriitika. Lihtsustatult öeldes on tegemist ühiskonnaga, kus suurfirmade majanduslikud huvid määravad paljuski ära arengusuunad nii poliitikas kui kultuuris, taandades enamiku rahvast – kas inimressursi või tarbijatena – hingetuks massiks, mis irooniliselt ei erine palju kommunistliku NSV Liidu või Hiina totalitaarsete valitsejate ideaalsest massiühiskonnast. Lisaks on nende suurfirmade lõpphuviks tavaliselt monopoolne seisund oma valdkonnas või kartelli moodustamine, mis tähendab konkurentsi – ja seeläbi ka normaalse turumajanduse – lämmatamist.
Niisiis pärineb termin “kapitalism” poliitilise spektri vasakult tiivalt, kus seda on algusest peale kasutatud negatiivse koondmõistena, ja hõlmab endas erinevaid nähteid, millest ainult osa saab olla kooskõlas turumajanduse ideaaliga. Et kapitalismi on hakatud kasutama neutraalses tähenduses, on suuresti Nõukogude ideoloogia ja Lääne vasakpoolsete õpetlaste pärand. Kriitika asemele võis mõnel pool tulla kiitus, ent terminiga koos võeti üle vastav ideoloogiline raamistik majandussüsteemide kirjeldamiseks.
Ka neutraalses mõttes võib kapitalism hõlmata üksteisest väga erinevaid majandusvoole. Harvardi majandusteadlane Dani Rodrik eristab kolme kapitalismi varianti (tema käsitluses kapitalism 1.0, 2.0 ja 2.1): esimene oli valdav 19. sajandil ja jättis ettevõtjatele riigisiseselt küllalt vabad käed, kusjuures valitsuse ülesandeks oli tugeva riigikaitse ülesehitamine ja siseturu kaitsmine väliskonkurentsi eest protektsionistlike meetmetega. Teine kapitalismi variant ehk keinsism domineeris lääneriikides 20. sajandi keskel, selle eesmärgiks oli heaoluriigi ülesehitamine ja valitsustele hakati omistama tähtsat rolli majandusse sekkumisel ning turgude reguleerimisel.
Kolmandat, 21. sajandi alguses valitsevat kapitalismi vormi tuntakse ka globalismi nime all ja see on tõepoolest ülemaailmne. Protektsionismi nähakse nüüd ohu ja takistusena vabakaubandusele, piirideüleses majandustegevuses aga peamist heaolu, rikkuse ja arengu allikat. Seda reguleerivad riikide asemel globaalsed institutsioonid nagu IMF ja Maailmapank ning regionaalsed ühendused nagu Euroopa Liit, mis aina enam kehtestavad end suveräänsetest riikidest kõrgema autoriteedina.
Mittemarksistlikult (ja ka filosoofiliselt parempoolselt) positsioonilt on võimalik tänapäeva globaalset kapitalismi tugevalt ja karmilt kritiseerida kui ohtu maailma kultuurilisele mitmekesisusele, jätkusuutlikule keskkonnahoiule ja rahvusriikide suveräänsusele. Sedalaadi kapitalismi “toimivus” ilmneb massilises rahvastikurändes “tööjõu vaba liikumise” sildi all, looduslike elupaikade hävitamises planeedi teises otsas elavale tarbijale toodete valmistamiseks ning valdavalt USAst pärit telesaadete, videomängude, sotsiaalsete normide ja suhtlemiskultuuri maailmavallutuses. Väikerahvaste põliskultuuridele tähendab see eksistentsiaalset surmaohtu.
Aga mis kriteerium üleüldse on majandussüsteemi “toimivus”? Muidugi on olemas pea igal tasandil mittetoimivaid majandussüsteeme, nagu Nõukogude sotsialism, mis iseenda raskuse all kokku vajus. Kuid majandust ei saa hinnata vaid majanduse enda pilguga. Toimiv majandussüsteem peab vastama riiklikele, rahvuslikele, kultuurilistele ja ühiskondlikele eesmärkidele, aitama või võimaldama neid saavutada. Nende eesmärkide üle on alati kirglikult vaieldud ja võideldud. See tähendab, et mis on rahvuslase jaoks toimiv majandusvorm, ei pruugi seda olla veendunud kosmopoliidi jaoks, ja vastupidi. Toimiv majandusvorm linnaühiskonna tarbijale võib looduskaitsja silmis olla katastroof.
Naastes esialgsesse konteksti, kus jutt oli erapankade hiigelkasumitest, näeme, et tegemist on ülimalt sisuliste küsimustega. Tõepoolest on enamikes “kapitalistlikeks” nimetatavais ühiskondades olnud tavapärane ka erapankade eristaatus kapitali peamiste vahendajatena ja sellest tulenevad kasumid. Ent kas see kapitalismi aspekt on alati toimiv rahvuslikult ning konservatiivseid väärtusi austavalt seisukohalt – ja kas see toetab või hoopis rikub konkurentsi ausal vabaturul?
Oma eristaatuse tõttu toimivad erapangad fundamentaalselt erineval tasandil võrreldes kõigi muude majandusharudega: nende toodang (raha) on vajalik peaaegu kõigi ülejäänud majanduslike tehingute sooritamiseks. See tähendab, et ka kogu ülejäänud majanduse sõltuvus pankadest on nüansirohkem kui sõltuvus ükskõik millise muu majandusharu toodangust. Juba sellest peaks tulenema tavapärasest kõrgem riiklik huvi ja ühiskondlik vastutus, et erakätes olevate pankade huvid ei lahkneks riigi kui terviku huvidest.
Veel järsemalt erineb muudest majandussektoritest tänapäeval kõikjal valitsev osalise reservmääraga pangandus. See tähendab, et pankadel on privileeg anda välja laene lausa sada korda suuremas ulatuses kui neil on tegelikku vara ning ühtlasi kõigilt neilt laenudelt kasumit teenida. Ükski põllumees, reeder, poepidaja ega kirjastaja seda endale lubada ei saa – nemad sõltuvad juba olemasolevatest ressurssidest ning laenu saamisel tagatise või käenduse suurusest.
Seepärast on vägagi kaheldav, kas erapankade hiigelkasumid vastavad normaalse ühiskonna õiglustundele. Kindlasti ei saa neid käsitleda samas reas kõigi ülejäänud ettevõtjate kasumitega. Tasub ka meenutada, et suurem osa kõrgkultuure nii Läänes kui Idas on oma õitseajal juba intressi ehk liigkasuvõtmist pidanud sügavalt ebamoraalseks – rääkimata siis tagatiseta raha puhtast õhust emiteerimisest. Pole välistatud, et säärane süsteem on teatud tingimustel majanduse eduks vajalik, ent üksnes selle pealt kasumi teenimine on seda vaevalt.
Osalise reservmääraga panganduse tulemus on ülemaailmselt kasvav võlamull (maailma võlakoorem moodustab juba üle 350% kõigi riikide kogutoodangust). See on tagatud üksnes usuga lõpmatusse globaalsesse majanduskasvu – mis piiratud ressurssidega maailmas on sama rumal ja jätkusuutmatu ideoloogia kui Nõukogude sotsialism, selle vahega, et läänemaailma elatustase ja ülemaailmne tarbekaupade levik on globaalses kapitalismis märksa kõrgemad. Tarbekaupade ületootmine on aga keskkonnakatastroofide, kultuuride ühtesulamise ning väiketootjate hääbumise põhjustajaks ja vahendajaks. Seega on pikas perspektiivis väga raske tänapäeva kapitalismi ning pangandussüsteemi nimetada toimivaks või jätkusuutlikuks.
Rahvuslikust seisukohast peaks olema murettekitav ka asjaolu, et Eesti pangandussektoris domineerivad välismaised ettevõtted. Väga raske oleks põhjendada, kuidas nende kasumi Eestist väljaviimine toetab siinseid riiklikke ja rahvuslikke eesmärke. Nagu nägime, on omal ajal kapitalismi lahutamatuks osaks olnud ka protektsionism – ükski rahvuslane ei peaks kindlasti seda häbenema.
Kui rahvuslane identifitseerib end kapitalismi pooldajana, on niisiis vaja põhjalikku selgitust, millist kapitalismi vormi silmas peetakse ja mis oleks selle ajaloolised eeskujud. Küll on igati mõistetav ja loomupärane, kui rahvuslane toetab riigisisest vabaturumajandust. Vabaturu põhimõttest ei tulene aga kuidagi panganduse privileegid kõigi muude majandusharude üle, veel vähem seeläbi teenitud kasumi käsitlemine tavapärase ettevõtlusena. Pankade – või vähemalt välismaiste erapankade – kõrgem maksustamine võib seega olla täiesti mõistlik meede ka ühiskondliku õigluse seisukohalt, lisaks Jaak Madisoni täiesti adekvaatsele põhjendusele, et seda tehes poleks vaja automaksu ega suurperede toetuste vähendamist.
