Türgi, Saudi Araabia ja Pakistan sõlmisid 7. augustil Mekas ühise kaitseleppe, mille keskne põhimõte näeb ette, et relvastatud rünnak ühe osapoole vastu käsitatakse rünnakuna kõigi kolme vastu. Tegemist on olulise sammuga piirkondliku julgeolekukorralduse kujundamisel, kuigi veel ei ole põhjust rääkida Lähis-Ida NATO sünnist.

Lepingu sünnil on laiem geopoliitiline taust. Aastakümneid on Lähis-Ida julgeolek tuginenud suuresti Ameerika Ühendriikide sõjalisele kohalolule ja kaitsegarantiidele, samal ajal kui piirkonna suurriikide omavahelised suhted on olnud täis vastasseise ja konkurentsi. Iisraeli ja USA alustatud Iraani-vastane sõda on aga paradoksaalsel kombel kiirendanud protsessi, mida Washington ja Tel Aviv varem püüdsid iga hinna eest vältida: islamimaailma olulisemate jõukeskuste iseseisvat koondumist oma julgeoleku tagamiseks.

Kas sellest kujuneb lähiaastatel uus Lähis-Ida jõudude tasakaal või jääb lepe peamiselt deklaratiivseks, sõltub sellest, kas kolm riiki suudavad hakata oma relvajõude, kaitsetööstust ja julgeolekupoliitikat järk-järgult üheks võrgustikuks siduma. Türgi teatas 13. augustil, et kolm riiki kavandavad kaitseministrite ja välisministrite regulaarset koostööd, ühiseid õppusi ning sügavamat kaitsetööstuslikku koostööd. Eraldi on nimetatud õhutõrjet, mehitamata süsteeme, elektroonilist sõjapidamist ja sõjalisi tehisintellektirakendusi.

Praegune lepe ei loo veel NATO-laadset süsteemi. Puudub avalikult määratletud ühine väejuhatus, alaline ühendvägi, ühine kaitse-eelarve, automaatne sõjalise reageerimise kord ning selgelt piiritletud geograafiline ulatus. Türgi välisminister Hakan Fidan on rõhutanud, et rünnaku korral arutaksid kolm riiki eraldi, millises vormis ja ulatuses abi antakse.

Samas kavandatakse juba mehhanismi, mis võiks anda lepingule sisulise mõõtme. Plaanis on strateegilised poliitilised ja sõjalised töövormid, mis ühendaksid kaitseministreid, välisministreid ja relvajõudude juhte. Saudi Araabiasse on kavandatud sekretariaat ning rakendamise eest peaks hakkama vastutama eraldi ministrite komitee.

Koostöö võiks hõlmata maa-, mere- ja õhuvägede õppusi, õhutõrjet ning droonisõja alast väljaõpet. Samuti on laual ühine arendus ja tootmine, tehnoloogiasiire, hooldus ja logistika. Kui need plaanid realiseeruvad, võib kolmest seni peamiselt kahepoolsete suhete kaudu koostööd teinud riigist kujuneda omavahel seotud sõjaline ja kaitsetööstuslik ökosüsteem.

Kõigil kolmel riigil on selleks oma põhjus. Saudi Araabia jaoks on tegemist eelkõige julgeolekupoliitilise kindlustusega. Riyadh ei ole loobunud tihedatest sidemetest Washingtoniga, kuid viimaste aastate raketi- ja droonirünnakud ning rünnakud piirkonna mereteedele on näidanud, et USAst sõltumine võib olla riskantne. Saudi Araabia majandusareng sõltub stabiilsest ekspordist, välisinvesteeringutest ja taristu kaitstusest. Türgi ja Pakistan saavad saudidele pakkuda sõjalist väljaõpet, õhutõrjealast kompetentsi, tehnoloogiat, personali ning strateegilist sügavust. Samal ajal soovib Riyadh vähendada sõltuvust välismaalt ostetavast kaitsetehnoloogiast ning tuua osa tootmisest kodumaale. Mekas lepingu allkirjastamine tõi riigile omalt poolt prestiiži.

Türgi jaoks avab lepe võimaluse kasutada oma suurt sõjalist võimekust ja kiiresti arenevat kaitsetööstust senisest enam nii Lääne- kui Lõuna-Aasias. Türgi tugevused droonide, täppisrelvade, mereplatvormide, soomustehnika ja elektroonilise sõjapidamise valdkonnas sobivad hästi Saudi Araabia moderniseerimisplaanidega. Ankara jaoks on oluline ka võimalus laiendada oma mõju korraga mitmes suunas – Vahemere idaosast ja Lähis-Idast Pärsia lahe ning India ookeani lääneosani. Türgi on samal ajal rõhutanud, et uus lepe ei asenda NATO-t.

Pakistan toob kaasa suure sõjaväe, aastakümnete pikkuse sõjalise kogemuse ja pikaajalised kaitsesidemed Pärsia lahe riikidega. Islamabadi jaoks suurendab kokkulepe tema tähtsust julgeolekupartnerina väljaspool Lõuna-Aasiat ning võib anda majanduslikku kasu kaitsetööstuslike lepingute, väljaõppe ja tehnoloogiakoostöö kaudu. Samas on Pakistanil kõige keerulisem tasakaalustada oma uusi kohustusi. Riigil tuleb korraga arvestada suhetega Saudi Araabia ja Türgiga, pika piiriga Iraaniga, vastasseisuga Indiaga ning vajadusega vältida otsest sattumist Lähis-Ida sõdadesse.

Kõige tõenäolisemalt kujuneb uus süsteem mitte ühe tsentraliseeritud alliansi, vaid kattuvate julgeolekuvõrgustike kaudu. Kolm riiki säilitavad omaette suhted USA, NATO, Hiina ja teiste jõukeskustega, kuid loovad samal ajal piirkondlikke koostöömehhanisme konkreetsete ülesannete jaoks.

Praktiliselt on esimesena kõige lihtsam arendada koostööd õhu- ja raketitõrjes, droonide vastu võitlemises, mereteede turvamises, luureandmete vahetamises ja kriitilise taristu kaitsmises. Need on valdkonnad, kus kolme riigi huvid suuresti kattuvad ning mis ei nõua neilt üksmeelt kõigis Lähis-Ida konfliktides. Pikemas perspektiivis võib kaitsetööstusts koostöö osutuda veelgi olulisemaks. Kui Türgi relvasüsteemidesse ühendada Saudi Araabia kapital ja tootmisvõimsus ning Pakistani insenerteadmised ja tootmisbaas, tekivad sõltuvussuhted, mida on poliitiliselt keerulisem hiljem lahti harutada. Selline koostöö võib elada üle isegi perioodid, mil kolme valitsuse välispoliitilised huvid ei lange täielikult kokku.

Piirkonna teised jõud jälgivad uut kaitsepakti tähelepanelikult. Iraani jaoks kujutab Saudi Araabia, Türgi ja Pakistani kombinatsioon endast potentsiaalset vastukaalu tema mõjuvõimule. Teheran võib vastata raketi- ja droonivõimekuse tugevdamise, liitlaslike relvarühmituste toetamise ning süvendatud koostööga Iraagi, Süüria ja teiste partneritega. Samas ei näi ükski kolmest lepinguosalisest soovivat kujundada kokkulepet otseselt Iraani-vastaseks sõjaliseks blokiks. Türgil ja Pakistanil on Iraaniga ühine piir ning Saudi Araabial on selge huvi vältida uut ulatuslikku piirkondlikku konflikti.

Iisraelile võib lepe olla hoiatus, et ümberkaudsed riigid otsivad julgeolekukorraldust, mis vabastaks nad USA ja Iisraeli sõjalisest ülekaalust. Türgi ja Iisraeli pingelised suhted ning Gaza sõja ja genotsiidi mõju avalikule arvamusele muudavad selle eriti tundlikuks.

India jaoks on kõige olulisem küsimus, kas uus koostöö mõjutab jõudude tasakaalu Pakistaniga. Saudi Araabial on Indiaga siiski olulised majandussuhted, mistõttu Riyadhil on tugev põhjus vältida olukorda, kus kaitselepe muutuks Pakistani ja India vastasseisu vahendiks.

Võimalik vastureaktsioon võib tulla ka Egiptusest ja Araabia Ühendemiraatidest. Türgi on nimetanud Egiptust võimaliku tulevase osalejana, kuid Kairo peab arvestama oma suhetega Kreeka, Küprose, India ja Ühendemiraatidega. Abu Dhabi omakorda võib näha Saudi Araabia ja Türgi ühisest tugevnemisest uut konkurentsi ning tasakaalustada seda oma suhetega USA, Prantsusmaa, India ja Iisraeliga.

Seetõttu võib uus julgeolekuarhitektuur olla ühtaegu autonoomsem ja killustunum. Ühelt poolt vähendaks piirkonna riikide suurem suutlikkus iseenda julgeolekut korraldada sõltuvust välistest garantiidest. Teisalt võib suureneda vastasleeride arv, relvastumine ja kaudne konkurents.

Oluliseks riskiks võib kujuneda ka vastandumise kandumine varjatud sõjapidamisse – küberrünnetesse, sabotaaži, meresõidu häirimisse, luuretegevusse ja vahendajate kaudu peetavatesse konfliktidesse. Kui otsene rünnak ühe lepinguosalise vastu hakkab tunduma liiga kulukas, võivad vastased valida just sellised kaudsed meetodid.

Seetõttu tuleb järgmise paari aasta jooksul tähelepanelikult jälgida, kas lepe liigub deklaratsioonist institutsioonilise reaalsuseni. Olulised märgid on alalise sekretariaadi ja ühiste sõjaliste töögruppide käivitamine, keerukamate ühisõppuste korraldamine, ühised õhutõrjesüsteemid, sõjaväelaste väljaõpe, kaitsetööstuslikud ühisettevõtted ning eelkõige see, kuidas kolm riiki käituvad esimeses päris kriisis.

Meka kaitselepe võib seega kujuneda üheks olulisemaks sammuks Lähis-Ida senise USA-keskse julgeolekukorralduse muutumisel. Selle keskmes on kolm väga erinevat jõudu: Saudi Araabia rahaline ja geograafiline kaal, Türgi sõjaline ja tehnoloogiline võimekus ning Pakistani inimressurss, operatiivkogemus ja strateegiline sügavus. On selge, et Lähis-Ida julgeolekukorraldus muutub järjest enam võrgustikupõhiseks ning piirkonna suurriigid soovivad oma julgeoleku üle suuremat iseseisvat kontrolli. Ent Meka leppe tegelik ajalooline tähtsus selgub alles siis, kui vastastikuse kaitse lubadus pannakse proovile mõnes tõelises kriisis.