Kas on võimalik, et väike laps räägib üksikasjalikult inimese elust, kellega ta pole kunagi kohtunud? Kas sünnimärk võib kuidagi kattuda aastakümneid varem surnud inimese surmava vigastusega? Esmapilgul kõlab see kui müstika või rahvapärimus. Ometi leidub teadusmaailmas uurimissuund, kus selliseid juhtumeid on aastakümneid süstemaatiliselt dokumenteeritud ja analüüsitud.

Kõige tuntum nimi selles valdkonnas on Kanada psühhiaater Ian Stevenson (1918–2007), kelle tööd peavad isegi mitmed kriitikud eeskujuks metoodilise põhjalikkuse poolest, ehkki tema järelduste üle vaieldakse tänaseni.

Stevenson oli Virginia ülikooli professor ning juhtis palju aastaid sealset psühhiaatriaosakonda. 1967. aastal rajas ta ülikooli juurde teadvuse ja ebatavaliste psüühiliste nähtuste uurimise keskuse, mis tegutseb tänapäeval nime all “Division of Perceptual Studies“. Tema töid on avaldatud teadusajakirjades ning mahukaimad uurimused ilmusid mitmeköiteliste monograafiatena.

Ta soovis uurida mõistatuslikke nähtusi täpselt samade teaduslike põhimõtetega, mida kasutatakse meditsiinis ja psühhiaatrias. Sealjuures ei olnud Stevensoni eesmärk tõestada ühtki usulist õpetust ega kinnitada uuestisünni ehk reinkarnatsiooni olemasolu.

40 aasta jooksul dokumenteeris Stevenson üle 2500 juhtumi, milles väikesed lapsed kirjeldasid oma eelmisi elusid. Kõige sagedamini puudutasid juhtumid 2- kuni 6-aastaseid lapsi, kes hakkasid spontaanselt rääkima inimesest, kellena nad arvatavalt varem elasid.

Stevensoni uurimismeetod oli tähelepanuväärselt range. Kõigepealt intervjueeris ta last ja kõiki tunnistajaid enne, kui lapse perekond oli kokku viidud võimaliku eelmise elu perekonnaga. See vähendas võimalust, et hilisemad kohtumised mõjutaksid mälestusi.

Seejärel kontrolliti lapse väiteid sõltumatult. Kui laps nimetas konkreetseid inimesi, külasid, sugulasi või sündmusi, püüti kindlaks teha, kas selline inimene oli tegelikult eksisteerinud ning kas kirjeldatud asjaolud vastasid tegelikkusele.

Erilist tähelepanu pööras Stevenson sünnimärkidele ja kaasasündinud väärarengutele. Sadadel juhtudel leidis ta, et lapse sünnimärgid langesid kokku väidetava eelmise isiku surmavate vigastuste või operatsiooniarmidega. Kui võimalik, hankis ta surnud inimese lahkamisaktid või haiguslood ning võrdles neid lapse keha tunnustega.

Samuti püüdis ta pidevalt leida juhtumitele lihtsamaid seletusi. Ta uuris võimalikke pettusi, perekondade omavahelist kokkumängu, juhuslikku info omandamist ehk krüptomneesiat ning laste fantaasiat.

Üks enim viidatud juhtumeid puudutas India poissi, kes väitis juba varases eas, et elas varem teises külas kaupmehena. Ta nimetas oma väidetava perekonna liikmeid, kirjeldas kodu asukohta ning tundis hiljem inimesed ära, kui nad temaga kohtusid. Stevenson dokumenteeris juhtumi enne perekondade kokkusaamist ning leidis, et mitmed lapse väited osutusid kontrollimisel õigeks.

Teises tuntud juhtumis sündis laps suure sünnimärgiga rinnal ja väiksema märgiga seljal. Stevenson leidis lahkamisprotokolli mehest, kellel oli kuul sisenenud rindkerest ja väljunud selja kaudu. Ta pidas selliseid kokkulangevusi statistiliselt tähelepanuväärseks, kuid rõhutas, et üksikud juhtumid ei tõesta iseenesest midagi.

Stevenson ise vältis kategoorilisi väiteid. Ta kirjutas, et olemasolevad andmed võivad olla kooskõlas reinkarnatsiooni hüpoteesiga, kuid ei võimalda seda lõplikult tõestada. Tema hinnangul oli tegemist nähtustega, millele tavapärased seletused ei andnud alati ammendavat vastust. Seetõttu leidis ta, et teadus ei tohiks selliseid juhtumeid lihtsalt kõrvale heita.

Lisaks on isegi mitmed tuntud skeptikud leidnud, et nähtus väärib uurimist. Astronoom Carl Sagan kirjutas raamatus “The Demon-Haunted World“, et laste juhtumid, kus väidetavaid eelmise elu mälestusi on hiljem võimalik kontrollida, kuuluvad nende nähtuste hulka, mis väärivad tõsist teaduslikku tähelepanu, isegi kui nende lõplikku seletust veel ei tunta.

Pärast Stevensoni surma on tema tööd jätkanud Jim B. Tucker, kes töötab samuti Virginia ülikoolis. Ta on avaldanud uusi uuringuid ning kogunud täiendavaid laste juhtumeid paljudest riikidest.

Paljud teadlased nõustuvad, et Stevensoni kogutud materjal kujutab endast põhjalikku empiirilist andmestikku. Osa väikelaste juhtumitest sisaldab kontrollitavaid üksikasju, mida ei saa seletada juhuse, pettuse ega psühholoogiliste mehhanismidega.