Kui räägime looduskaitsest, kujutame sageli ette rahvusparke ja kaitsealasid – metsi, soid või rannikualasid, kus loodus saab justkui segamatult kulgeda. Kuid ajakirjas Nature avaldatud värske rahvusvaheline uuring, mille juhtautorite seas on Tartu Ülikooli professor Meelis Pärtel, näitab, et looduslik mitmekesisus on ohus ka seal, kus inimene pole näiliselt veel kätt külge pannud.
Teadlased uurisid enam kui 5000 ökosüsteemi rohkem kui sajas piirkonnas üle maailma, kaardistades nii olemasolevaid taimeliike kui ka nn tumedat elurikkust – liike, kes võiksid antud alal elada, kuid puuduvad. See lähenemine võimaldas hinnata elurikkuse täielikkust ehk kui suur osa potentsiaalselt sobivatest liikidest on tegelikult olemas. Teadlased leidsid, et isegi näiliselt puutumata looduslikes kooslustes on suur osa potentsiaalselt sobivatest liikidest kadunud.
Tulemused olid murettekitavad: piirkondades, kus inimtegevuse mõju on minimaalne – näiteks Põhja-Ameerika põlislaantes või Gröönimaa tundras – leidus keskmiselt üle 35% piirkonna sobivatest taimeliikidest. Ent seal, kus inimtegevus – olgu selleks intensiivne põllumajandus, asustustihedus või saaste – on intensiivne – Lääne- ja Lõuna-Euroopa metsades –, kahanes see näitaja alla 20%.
Iga vaatlusaluse ala ümber uuriti veel 300 ruutkilomeetri suurust ümbrust, et määratleda, millised liigid oleksid ökosüsteemile sobilikud. Nii saadi teada, et puuduolevad liigid ei ole kadunud ainult looduslike eraldatuse või seemnelevi puudumise tõttu, vaid sageli on põhjuseks hajus, ent ulatuslik inimtegevus.
See tähendab, et elurikkuse kadu ei piirdu vaid lageraiete või linnastumisega. See levib kaugele – läbi õhusaaste, veereostuse, liikide isolatsiooni või elupaikade katkemise. Paljud liigid jäävad lihtsalt “tulemata” – neil puudub võimalus piirkonda jõuda või seal püsima jääda. Inimtegevuse mõju ökosüsteemidele ei piirdu ainult teede, linnade või põllumaade vahetu ümbrusega. Mõju võib ulatuda sadade kilomeetrite kaugusele – kandudes edasi saasteainete, müra, valgusreostuse või elupaikade killustumise kaudu.
Kaitsealade ümbruses võib näiline looduslikkus olla petlik. Kui kaitseala ümbritseb põllumajandusmaa, linnastunud ala või tihe teedevõrk, siis on ka kaitseala sees toimuvad ökosüsteemid tugeva surve all. Seemned ei levi, tolmeldajad ei liigu, liikide vahetus katkeb – ja koos sellega ka looduslik mitmekesisus.
Teadlased kasutasid oma töös inimmõju hindamiseks mitut indikaatorit, sealhulgas inimasustuse ja teedevõrgu tihedust, põllumaade levikut ning linnastumise ulatust. Nad leidsid, et inimtegevuse kahjulik mõju ökosüsteemidele väheneb märgatavalt juhul, kui vähemalt kolmandik ümbruskonnast on suhteliselt looduslik.
Uuring rõhutab, et looduskaitseks ei piisa vaid piiride tõmbamisest kaardile. Me peame taastama elurikkuse potentsiaali ka tavalistes maastikes – haritaval maal, teedeäärtes, külade läheduses. See tähendab ökosüsteemide ühendamist rohevõrgustikega, reostuse vähendamist ja kohalike liikide sihipärast taastamist.
Varjatud mitmekesisuse analüüs annab meile uue ja võimsama tööriista: mitte ainult vaadata, kes on kohal, vaid ka mõista, kes peaks kohal olema. See avab tee tulevikule, kus elurikkust ei hinnata ainult nähtava, vaid ka nähtamatu kaudu – liikide kaudu, kellel on võimalus tagasi tulla.
