Valitsus valmistub tegema ulatuslikke muudatusi Eesti tööjõupoliitikas, soovides kolmandatest riikidest pärit kõrgema palgaga töötajatele senisest laiemalt Eestisse tee avada. Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo (Reformierakond) põhjendab plaani vajadusega toetada eksportivaid ja suure lisandväärtusega sektoreid, kuid seni jääb vastuseta küsimus, kas nende töötajate järel paotub uks ka senisest laiemale odava tööjõu sissevoolule.

Valitsuse kava näeb ette, et OSKA tööjõuprognooside alusel võetaks sisserändekvoodi alt välja kümme valdkonda, mille ettevõtted tohiksid tuua Eestisse aastas kuni 1300 inimest kolmandatest riikidest. Kui majanduskasv ületab 2%, võiks lisanduda veel sama palju töötajaid. Erand kehtiks kolmeks aastaks ning ametialade valik toimuks kolme kriteeriumi alusel: prognoositav tööjõupuudus, ekspordi osatähtsus ja tegevusala palkade tase.

Samas ei ole teada, milliste mehhanismidega tagatakse, et kõrgema palgaga töötajate kõrval ei imbuks Eesti tööjõuturule ka massiliselt madalapalgalisi, kelle palk jääks paberil kriteeriumitele alla, ent kes sisuliselt täidaksid hoopis muid tühikuid – sealhulgas teeninduses ja ehituses.

Tänaseks kehtib sisserändekvoodile 20 erinevat erandit. Euroopa Liidu kodanikud, samuti USA, Ühendkuningriigi, Šveitsi, Jaapani, Norra ja Islandi kodanikud võivad Eestisse tulla vabalt. Kvoodist on vabastatud ka idufirmade töötajad, IT-spetsialistid, välisõppejõud ja rahvusvahelise kaitse saajad. Oluline kvoodivaba kanal on kujunenud välistudengitest ja nende pereliikmetest, kes pärast õpingute lõppu tihti Eestisse elama jäävad. Kõige ulatuslikum mõju on olnud aga pererändel – pereliikmete Eestisse toomine on kasvav trend, mis muudab välismaalaste kogukonnad püsivamaks ning suurendab surve rahvastikupildile tervikuna.

Sisserändepoliitika lähtekohaks on olnud seni soov säilitada Eestit rahvusriigina ja tagada ühiskonna kultuuriline ning demograafiline stabiilsus. Paraku näib uus plaan sellelt rajalt kõrvale kaldumas. Kuigi ametlikult räägitakse vaid „oskustööjõust“, on varasem praktika näidanud, et selliste skeemide kaudu jõuavad siia ka töötajad, kes teevad lihtsamaid töid, ent keda nimetatakse formaalselt spetsialistideks.

Kui valitsuse plaan ellu viiakse, võib Eesti seista lähiaastatel silmitsi rahvastikumuutustega, mis mõjutavad oluliselt meie rahvuslikku koosseisu, keelekeskkonda ja kultuurilist identiteeti. Eestlaste osakaal rahvastikus langeb juba praegu ning iga uus leevendus sisserände osas suurendab seda trendi.

Ettevõtjad, kes vajavad tööjõudu, on loomulikult huvitatud välistööjõu kaasamisest. Kuid riigijuhtide ülesanne ei ole mitte ainult majanduse hetkekasvu tagamine, vaid Eesti rahvusliku kestmise kindlustamine. Kui eeldatav majanduskasv ostetakse sisse kiire rahvastikumuutuse hinnaga, võib Eesti kümne aasta pärast olla sammu võrra lähemal paljurahvuseliseks tööjõuturuks muutumisele.