Tõnnipäev, mida tähistatakse 7. detsembril, on muistse eesti rahvakalendri oluline püha, mis keskendub viljakusjumala ja koduhaldja Tõnni austamisele. Tõnn oli talurahva koduhaldjas, kes hoolitses talu ja selle elanike heaolu eest. Tõnnipäeva traditsioonid kajastavad meie esivanemate uskumusi ja tavasid, millest osa on säilinud suulises pärimuses, kuid suur osa on tänaseks unustusse vajunud.

Tõnnile omistati majapidamises kaitse- ja õnnetooja roll. Tõnni nukku, mis sümboliseeris majahaldjat ja esivanemate hingi, hoiti rehetare seina ääres või pühitsetud paigas, mida kutsuti Tõnni vakaks. Nukk oli valmistatud inimesekujulisena ja sellele tilgutati elu sisse andmiseks kolm tilka verd. Pühadel seoti talle ümber pidulik vöö, mis oli kaunistatud punaste ja valgete mustritega – need värvid sümboliseerisid viljakust ja elujõudu.

Tõnnile ohverdamine oli talupojakultuuris tähtis rituaal, et tagada põlluviljakus, karjaõnn ja perekonna heaolu. Ande pandi vakka hoolikalt, näidates nii austust koduhaldja vastu. Tõnni austamine ei olnud seotud ainult talupojatööga, vaid kandis sügavamat spirituaalset tähendust, kandes edasi põlvkondade sidet ja esivanemate mälestust.

Tõnnipäeva tähistamine algas eelõhtul. Selleks ajaks olid hingedeaeg ja ülbejõstmised läbi saanud ning Läänemaa pärimuse järgi algasid mängutoad, mis olid talvise kooskäimise ja lõbutsemise kohad. Ilmastiku poolest peeti tõnnipäeva ajaks järvede ja jõgede jääkaante teket, märkides looduse talveks valmistumist.

Tõnni austamisega kaasnesid ka erinevad rituaalid. Harjumaal, näiteks Paluküla hiiemäe Tõnniaugul, viidi haldjale ohvreid. Pärnu- ja Läänemaal oli Tõnni kultus eriti levinud, täites sarnast rolli, nagu Setomaal Peko.

Tõnnipäev ei tohi segi minna 17. jaanuaril tähistatava tõnisepäevaga, milles on ühte sulanud kristliku pühaku Antonius Suure mälestuspäev ning muistsete eestlaste jõuluemapäev. Ehkki mõlema pühaga on seotud koduhaldja ja sigadeõnne tagamise rituaalid, põhinevad need erinevatel ajaloosündmustel ja kombestikul. Tõnnipäeva juured on paganlikus viljakus- ja haldjakultuses, samas kui tõnisepäev põimus kristlike mõjudega.

Kuigi Tõnni kultus on tänapäevaks enamjaolt unustusse vajunud, meenutab see meie esivanemate suhet looduse ja vaimse maailmaga. Tõnnipäev pakub võimaluse mõelda sellele, kuidas hoida elus traditsioone ja austada esivanemate pärandit. Tõnnipäeva tähistamine võiks olla hea aeg mõtisklemiseks oma juurte ja rahvusliku identiteedi üle, andes austust nii kodu kui ka looduse hingele.