Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professor Petar Kehayov andis intervjuu ajakirjale Horisont, kõneledes läänemeresoome keelte väljakutsetest ja väljasuremise ohust. Bulgaariast pärit Kehayov kinnitab, et mitmed neist keeltest seisavad kriitilise olukorra ees, kuid väljasuremisprotsessi käigus ei pruugi kõnelejad ise seda traagilisena tajuda.
Traditsiooniliselt kuulub läänemeresoome keelte hulka seitse keelt: soome, eesti, karjala, vepsa, isuri, liivi ja vadja keel. Siiski on vadja keel juba välja surnud. “Enam ei leidu inimesi, kes räägiksid seda emakeelena; sarnane on ka liivi keele olukord, selle erinevusega, et liivi keele vastu on suur huvi ja seda õpitakse palju,” selgitab Kehayov. Samal ajal on aga poliitiliste ja kultuuriliste protsesside tulemusel on nimekirja lisatud uusi läänemeresoome keeli, nagu näiteks meä keel Rootsis.
Üks tõsisemaid ohte väikesematele läänemeresoome keeltele idapiiri taga on vene keele mõju tugevnemine, mis muudab läänemeresoome keeled järjest enam vene keele sarnaseks. Samuti on keelekasutuses märgata lihtsustumist ja kontaktkeele mõju tugevnemist, mille juures vene keel mängib olulist rolli. “See tähendab, et käibele võetakse järjest enam venekeelseid sõnu ja grammatilisi konstruktsioone, kuniks see keel meenutab ühel päeval juba rohkem vene kui mõnda läänemeresoome keelt,” kirjeldab professor.
Väljasuremise protsessis toimub ka pidev keele lihtsustumine, kui peale tungib vene keele mõju. See mitte ainult ei too kaasa omakeelsete keelendite asendumist venekeelsete konstruktsioonidega, vaid muudab lõpuks keele struktuuri järjest enam vene keele sarnaseks. Sellega kaasneb keele lihtsustumine, kuna kõnelejad omastavad vähem keerulisi keelelisi vorme ja konstruktsioone.
“Üldiselt saab keele väljasuremisest rääkida hetkest, kui vanemad lakkavad oma lastega selles keeles rääkimast,” rõhutab Kehayov. Sellest saab alguse keele väljasuremise protsess, mis võib kesta üle põlvkondade ja lõppeda viimase emakeelena kõneleva inimese surmaga.
Üllatavalt ei pruugi väiksemate läänemeresoome keelte kõnelejad ise oma keele väljasuremist traagilisena näha. Professori sõnul sõltub see nende endi valikutest, kuidas nad oma emakeelde suhtuvad. Ühiskonnas on aga suur pinge üksikisiku õiguste ja kollektiivsete õiguste vahel, eriti Kremli mõjutustegevuse tingimustes. Venemaa režiim kasutab üksikisiku õiguste argumenti ka ettekäändena muutmaks emakeeleõpingud vabatahtlikuks.
Kehayovi sõnul peaksid selles küsimuses siiski rahvuslikud argumendid üksikisiku õigustele apelleerimise üle trumpama. “Lääne liberaalse ühiskonna esindajatena lähtume ise alati individuaalsetest õigustest, aga selles küsimuses seisame väga tugevalt kollektiivse õiguse eest ja leiame, et kõik Vene vähemusrahvad peaksid ilmtingimata õppima oma keelt,” leiab professor.
Kehayovi sõnul peegeldab väiksemate läänemeresoome keelte väljasuremise protsess mitmetahulist tragöödiat, mida ei pruugi alati tajuda nende kõnelejad ise. Täiendavaks murekohaks on see, et keele kadumisega kaob välja ka sellega seotud kultuur.
