“Minu nõu on siin täna eesti rahva valguse-, pimeduse- ja koiduajast rääkida,” alustas 155 aastat tagasi üht kuulsat kõne Carl Robert Jakobson, eestlaste kirglikemaid äratajaid.
Valguseajaks nimetas ta ammumöödunud vabaduseaega, kus muinaseestlaste kogukonnad oma jumalate ja esivanemate hoole all kaunist kodumaad harisid ning elasid sünnist surmani harmoonias looduse ringkäiguga. Sellele järgnes pimeduseaeg, mille jooksul Eestimaad valitsesid võõrvõimud ning eestlaste roll oma saatuse määramisel piirnes tihti vaid valikuga, millise võõra valitseja koorem tundus hetkel kergem.
Kuid elu igavene ringkäik tähendab paratamatult, et pimedusele järgneb taas koit. Selles ringkäigus osalevad teiste eluvormide seas ka hõimud ja rahvused. Nii on igale pika ajalooga rahvale omased tõusud ja mõõnad, vabaduse kaotamisele järgnev eneseteadvuse taastulek. Seda tõotas “Kalevipoja” ettekuulutus kahest otsast põlevaist pirdudest, mis hingestas ja innustas tsaari-Venemaa aegseid ärksaid eestlasi vabaduse eest võitlema.
Kuigi veel 19. sajandi keskel peeti eestlasi vältimatult välja surevaks rahvaks, oli Jakobsonil õigus. Aeg tuli. Äratajad olid oma töö teinud ja Vabadussõja päevil kerkis Eesti kohale sinimustvalge rahvuslipp, mis tähendas unistuste täitumist: rahvusriigi loomist ja selle piiride kindlustamist. Seda poleks saanud juhtuda ilma nendeta, kes kõige kiuste prohvetlikult julgesid uskuda – esivanemate toesse, kodumulla vägevusse ja koiduaega.
Iseseisvus ei kestnud kaua ja ajaloo rütmid tegid taas oma töö. Pool sajandit valitses Eestit senistest kõige jõhkram võõrvõim, kes seadis sihiks eestlaste rahvusteadvuse ja rahvussümbolid täielikult alla suruda ning hävitada. Kuid ka siis leidus salajase tule hoidjaid, uskujaid ja lootjaid. Ja lõpuks saabus uus koiduaeg, mis tõi unustuse tuha alt taas välja rahvuslipu ja taastas Eesti Vabariigi.
Nüüd on viimatisest rahvuslikust ärkamisest möödas üle kolmekümne aasta. Eestlaste rahvustunnet, keele ja kultuuri pärandamist tulevastele põlvedele ei peeta sugugi enam nii üheselt enesestmõistetavaks kui varem. Taas kostab hääli, et kaitseks Ida eest tuleb meil täielikult sulanduda Läände, unustades enda omapära. Esivanemate vaimsus on asendumas hingetu tarbimiskultuuriga, lühiajaline kasu ja bürokraatia tõusevad kõrgemale looduse ja inimese austamisest, ühises võitluses võimaliku võõrvallutaja vastu ei olda enam kindlad. Eestlaste osakaal kodumaal on langemas veel madalamale okupatsiooniaegsest tasemest.
Selline on tagasivaade meie maa ja rahva minevikule tunnil, kui tegevust alustab sihtasutuse Eestlaste Eesti loodud uudiste- ja arvamusportaal Koiduaeg.
Koiduaega toimetavad noored vabatahtlikud, kes on üles kasvanud iseseisvas Eestis. Ometi ei näe me paratamatusena oma rahvuse hääbumist, kultuuride ühtesulamist ega emakeele kaotamist. Kuni püsib eesti rahvas oma kodumaal, on alati võimalik taastada side oma esivanematega – ja selle sideme kaudu sünnib midagi uut, ärkab taas rahvuslik eneseteadvus. Meie soov on seda usku oma rahvaga jagada. Selleks ongi loodud käesolev portaal.
Soovides kaitsta oma kodumaa ja kultuuri unikaalset omapära, mõistame me ühtlasi, et Eesti ei ole ülejäänud maailmast isoleeritud. Kõikjal seisab rahvaste ees katsumus oma juuri ja pärandit hoida. Tahame seda igal pool toetada, sest rahvusriikide suveräänsuse ja põlisrahvaste enesemääramise austamine tagab inimkonna mitmekesisuse säilimise. Rahvusluse kaudu on võimalik jõuda kõigi rahvaste universaalse tarkuseni.
Nii tahab Koiduaeg anda hääle rahvuslikele väärtustele, mis massimeedias tihti maha vaikitakse. Tahame austada oma ajalugu ja eelkäijaid, kiita kangelasi ja tuua esile tarku õpetlasi, mäletada vanarahva pärimust ning pakkuda uusi poliitilisi lahendusi. Meile on väga oluline elukeskkonna säilimine, mille juures käsitleme inimest kui looduse osa. Koiduaja üks ülesanne on leida tasakaal rahvusliku majanduse arengu, traditsioonilise eluviisi ning meid ümbritseva elustiku vahel.
Sisemine vabadus lähtub südamest. Rahvast, kes on vaba orjamoraalist, ei saa ükski võõrvõim lõplikult allutada. Seetõttu astub Koiduaeg esile eestlaste eneseteadvuse ühe häälena, kutsudes tõusma vaba ja vapra rahvana tulevikku, et kindlustada oma järeltulijatele püsiv rahvusriik. Me ei allu kellegi ideoloogilisele, vaimsele ega füüsilisele survele, sest ühendus kodumaaga ja rahvustunne annab meile vabaduse. Soovime, et meie sõnum aitaks sisemist vabadust leida kõigil rahvuskaaslastel.
Koiduaja tegijaid toetab varasem kogemus, mille meie noored vabatahtlikud on juba omandanud poliitikas, ettevõtluses, erinevates ühiskondlikes liikumistes ja ise kunsti ning kultuuri luues. Meie seas on Toonela.org portaali loojaid, ajakirjandus- ning veebisaadete kogemusega inimesi. Nii usume ka oma meeskonna võimekusse rahvusliku sõnumi edastamisel ja lugejate südamete võitmisel.
Koiduaeg jätkab kõigi tublide ja julgete eestlaste missiooni, kes on läbi aegade pühendunud oma rahva valgustamisele, sihtide seadmisele ja teadlikkuse tõstmisele, et saavutada vabadus ja omariiklus. Kõige põhilisemates küsimustes ei ole tähtis, mis ajastul elatakse – hõimulõng kestab alati edasi läbi igaviku ja me kõik seisame oma eelkäijate ning järeltulijate vahel. Või nagu ütleb Ain Kaalep luuletuses “Metsvint” (kogumikus “Kuldne Aphrodite”, 1984): “Kõik, mis olnud koiduaegu, on ka praegu, on ka siin.”