Austria identiteediliikumise (Identitäre Bewegung) juht Martin Sellner avaldas hiljuti raamatu, milles võtab kokku Lääne-Euroopa riike tabanud migratsioonikriisi ja pakub sellele välja tervikliku lahenduse. Tema sõnul peab riikide migratsioonipoliitika lähtuma põlisrahvuse huvidest, riiki sisse tuleks lubada väheseid ja paljusid julgustada lahkuma. Samas järgiks Sellneri tagasirändeplaan olemasolevaid seadusi, kohtleks kõiki inimesi seaduse ees võrdselt ja ei saadaks kedagi riigist välja üksnes rahvuse või kultuuri põhjal, kirjutab American Renaissance’i portaalis John Jackson.

Märtsis keelati Austria identiteediliikumise juhil Martin Sellneril kolmeks aastaks Saksamaale sisenemine. Hiljem samal kuul pidas ta Šveitsis Aargau kantonis kõnet, mille ajal politsei sisse tungis ja ta käeraudadesse pani. Sellner saadeti riigist välja ja tal keelati kantonis viibimine samuti kolmeks aastaks. Mõlema riigi keeldude põhjenduseks olid tema ohtlikud ideed tagasirände kohta. Värskes raamatus “Remigration. Ein Vorschlag” (“Tagasiränne. Ettepanek”) annab Sellner lühikese, sõnaselge ja märkimisväärselt põhjaliku ülevaate ühest tänapäeva olulisimast probleemist.

Autor nimetab sisserännet enamikesse Lääne riikidesse “asendusmigratsiooniks”. Termin pärineb 2000. aasta ÜRO poliitikaraportist, kuid protsess algas juba aastakümneid varem. Nagu Sellner seda väljendab, “alates 1970. aastatest võib Lääne-Euroopa rahvastiku kasvu peaaegu eranditult omistada sisserändajatele ja nende sündimusele”.

Pärast sõjajärgset beebibuumi on igal järgneval saksa põlvkonnal olnud vähem lapsi kui eelmisel, samal ajal kui iga migrandipõlvkond on olnud arvukam. Sellner lisab Saksamaa Föderaalstatistikaameti graafikud, mis näitavad, et “varjupaigataotlejad” on peamiselt alla 40-aastased mehed, samas kui kohaliku elanikkonna mediaanvanus on umbes 60 aastat. Mõned sisserändajad on selle üle rõõmsad. Iraanlane Behzad Karim Khani on kirjutanud: “Te surete välja ja meie, sisserändajad, päris kindlasti pärime teie maa.”

Lisaks sellele, et sisserändajatel on eelis nooruse ja fertiilsuse osas, on neist paljud saanud kodanikeks ja võivad osaleda valimistel. Sellneri hinnangul on 5 miljonit Saksamaa elanikku mitte-euroopa päritolu, ning 3 miljonit neist on moslemid. Nad eelistavad poliitikuid, kes lubavad veel rohkem immigratsiooni. Sakslased võivad seega tulevikus vähemuseks jääda ja nagu Sellner märgib, “kaotada õiguse ise oma riigis otsustada”.

Kuigi levinud õigustused massilisele sisserändele on majanduslikud, väidab Sellner, et moraalsed veendumused mängivad suuremat rolli. Läänemaailm allub nüüd “süükultusele”, mis õpetab meid mäletama oma kollektiivseid patte ja pidevalt nende eest kahetsust tundma. Saksamaal on selle oluline aspekt üleüldine “holokaustiõpe”, mistõttu sakslaste rahvusidentiteet põhineb nüüd “sügaval ajaloolisel häbil”. Asendusmigratsiooni põhjendatakse sageli “patulunastusega”. Kui see kahjustab kohalikku elanikkonda, seda parem.

Kõige ilmsemad kahjud on kõrgem kuritegevustase, islamiterrorism ja sotsiaalsüsteemi ülekoormus. Juba 2,6 miljonit mittekodanikku saab Saksamaal töötuskindlustust. Sellner leiab, et ühiskonnas aktsepteeritakse üha rohkem kriitikat immigratsiooni tagajärgede, kuid mitte nende põhjuse kohta. Mitmekesisus ei tähenda üksnes suuremat kuritegevust, vaid ka paljusid teisi usaldamatuse tagajärgi: korruptsiooni, sotsiaaltoetuste pettusi, usalduse kaotust demokraatlike institutsioonide vastu ja identiteedi puudumist laiemas ühiskonnas. Eurooplased kaotavad immigratsiooni tõttu oma kõrge usaldusega ühiskonnad.

Sellner kirjutab, et immigratsioonipoliitika ei tohiks olla patulunastus, vaid peaks sakslastele kasuks tulema. See peaks vähendama “ülevõõrastatust” (Überfremdung) – tunnet, et omaenda riik võõrastega üle ujutatakse – ja toetama saksa kultuuri. Mõnesugust immigratsiooni võiks lubada, kuid palju väiksemas mahus ja kõrgemate standarditega. Välismaalaste soov paremaks eluks on arusaadav, kuid see ei kaalu üles sakslaste huve.

Sellner teeb vahet lõimumisel ja assimileerumisel. Need, kes on lõimunud, käivad tööl, järgivad seadusi ja räägivad saksa keelt, kuid ei pruugi end sakslasteks pidada. Need, kes on assimileerunud, peavad end sakslasteks ning nende sõbrad ei ole enamasti pärit algselt kodumaalt. Immigrant ei ole tõeliselt assimileerunud enne, kui kohalikud teda omasugusena ei näe. Mõningaid lõimunud, kuid mitte assimileerunud sisserändajaid võib taluda.

Sellneri arvates võiksid tõeliselt assimileerunud saada kodanikeks, kuid alles pärast nõudlikku “assimilatsioonikursust”. Neil tuleks näidata suurepärast saksa keele ja kultuuri tundmist, üle keskmise panust majandusse ning mitte ilmutada äärmusluse märke. Ainult need, kes on elanud riigis katkematult 15 aastat (valgete sisserändajate puhul seitse aastat), võiksid saada kodanikuks. Lõpuks vannuks nad truudust Saksamaale, saksa rahvale ja põhiseadusele. Isegi need, kes on naturaliseerunud, võivad kodakondsuse kaotada, kui nad näiteks liituvad äärmusgruppidega.

Vähem muret tekitavad valged sisserändajad, kes tavaliselt on lõimunud, kui mitte alati assimileerunud. Selliseid on vähemalt 6 miljonit kodanikku ja lisaks vähemalt 6 miljonit mittekodanikku. Kultuuriliselt on nad suhteliselt lähedal sakslastele. Nende valimiskäitumine erineb kohalikest ainult selle poolest, et nad toetavad veidi tõenäolisemalt AfD-d. Enamikul neist on madal kuritegevuse määr, nende sündimus on sakslaste omaga sarnane ning nad ei koorma avalikke teenuseid. Nad ei käivita ahelrännet, kuna neil pole päritolumaadel palju vaeseid sugulasi ning need riigid on turvalised. Sellner eeldab, et isegi kui praegune poliitika ei muutu, väheneb nende hulk juba tänu assimileerumisele, madalale sündimusele ja vabatahtlikule tagasipöördumisele.

Sellner ütleb, et on “ajalooliselt kujunenud etnilisi vähemusi”, kes tuleks jätta rahule isegi siis, kui nad pole assimileerunud. Nende hulka kuuluvad taanlased, sorbid, friisid ja üllatuslikult mustlased. Ta kirjutab, et stabiilsed rahvused saavad kujuneda ainult siis, kui neil rühmadel on “teatud sugulussuhe ja ühilduvus ühiskonna enamusega”. On raske ette kujutada, miks ta arvab, et mustlased on sakslastega ühilduvad, rääkimata nende sugulusest.

Saksamaal on ka Ida-Aasia sisserändajaid. Nad on lõimunud, nende seas on vähe kuritegevust või töötust, ehkki paljud elavad eraldatud naabruskondades ega assimileeru. Aasia enklaavide kasvu peatamiseks on olemas hea põhjus: isegi rahumeelsed võõrad võivad “ülevõõrastatust” süvendada. Lisaks, kui kunagi tekib konflikt näiteks Jaapani ja Korea vahel, võivad nende tugevad etnilised identiteedid häirida rahu Saksamaal.

Halvimad sisserändajad on pärit Aafrikast ja islamimaadest, kes kalduvad moodustama “paralleelühiskondi”, kuid isegi neile tuleks anda võimalus assimileeruda. Riiki sisse tuleks lubada vähesed ja paljusid julgustada lahkuma. Sellner kutsub üles looma uut uurimisinstituuti mis arvutaks kokku sisserändajate poolt ühiskonnale põhjustatava majandusliku, kuritegeliku ja kultuurilise koorma ning koguks andmeid iga rahvuse kohta eraldi. See seaks immigratsioonilimiidid iga riigi jaoks. Seniks kutsub Sellner üles kehtestama moratooriumi aafriklaste ja moslemite sisserändele.

Hollandi andmed näitavad, kui erinevad võivad sisserändajad olla. Rahvastikuteadlane Geritt Kreffer on tuvastanud, et immigrandid USAst, Suurbritanniast, Okeaaniast, Skandinaaviast, Šveitsist ja Jaapanist annavad elu jooksul suurima panuse elaniku kohta (200 000 eurot), samas kui immigrandid Marokost (550 000 eurot), Aafrika Sarvelt ning Lõuna-Sudaanist põhjustavad kõige rohkem kulutusi (600 000 eurot).

Sellner pakub mitmeid viise, kuidas julgustada sisserändajaid tagasi kodumaale minema. Ta maksustaks ülekandeid ja karistaks tööandjaid, kes palkavad illegaalseid immigrante. Hooajatöötajate teenitud summad tuleks suures osas kinni pidada ja neile maksta alles siis, kui nad koju lähevad. Sotsiaaltoetusi tuleks pakkuda pigem kaupade ja teenuste näol, mitte rahas ja võimalusel samas mahus kui sisserändajate kodumaades. Sellner pakub välja kõigi diskrimineerimisvastaste regulatsioonide kaotamist, mis hõlmavad kõike alates töölepingutest ja elamispindadest kuni sissepääsuni baaridesse. Välismaalastele keelataks sakslaste huvide vastane poliitiline tegevus, mis Sellneri sõnul tähendaks lihtsalt juba olemasolevate seaduste täitmist.

Mis puutub islamisse, siis ekspertide rühm rajaks uue “ilmaliku” islami vormi. Imaamid peaksid juhtima palvusi saksa keeles ja võimud jälgiksid jutluste sisu. Imaame ja kooliõpetajaid, kes ei õpeta “aksepteeritavat” islamit, karistataks. Nagu Sellner märgib, oleks see sarnane kristlaste staatusega islamimaades, kuid selline poliitika tühistataks tõenäoliselt kohtus kui usuvabaduse rikkumine.

Ebaseaduslikud sisserändajad ja need, kes keelduvad lahkumast pärast viisa aegumist, tuleb välja saata. Mittekodanikest kurjategijad saadetaks kohe tagasi kodumaale ja neile keelataks tagasitulek eluks ajaks. Praegu saab kodakondsust väga harva ära võtta isegi assimileerumata kodanikelt, kuid Sellner muudaks selle tõsiste kuritegude korral automaatseks. See pole radikaalne ettepanek. Hesseni siseminister Peter Beuth on juba nõudnud kuritegelike jõukude liikmetelt kodakondsuse äravõtmist ja Saksamaa siseminister Nancy Faeser on vihjanud võimalusele saata kõik klanniliikmed massiliselt riigist välja, isegi need, keda pole kuritegudes süüdi mõistetud.

Enamik “varjupaigataotlejaid” on petturid. Saksamaa põhiseaduse § 16a annab varjupaigaõiguse ainult neile, kes põgenevad riikliku tagakiusamise eest. Lisaks oodatakse pagulastelt asüülitaotluse esitamist esimeses ohutus riigis, kuhu nad jõuavad, Saksamaa ümber on aga ainult ohutud riigid. Hinnanguliselt 3,5 miljonist “pagulasest” enamik on tulnud majanduslikel põhjustel, kuid kuna taotluste menetlemine võib kesta lõpmatult, saavad nad sisuliselt alalise elamisloa. Sellner lammutaks “asüüliäri”, sealhulgas valitsusvälised organisatsioonid, mis sellele kaasa aitavad. Igaüks, kes esitab võltsitud asüülitaotluse, saadetaks välja.

Praegune asüülipoliitika pärineb osaliselt Euroopa Liidu seadustest, nii et seda tuleb muuta. Saksamaa on Euroopa Liidus netomaksja ja peaks omama suurt mõjuvõimu. Kui EL üritaks sundida Saksamaad Suurt Asendamist jätkama, soovitab ta lahkumisega ähvardada või katkestada maksed. Asüülipoliitika põhineb ka lepingutel, näiteks Euroopa Inimõiguste Konventsioonil; Saksamaa võib ühepoolselt neist taganeda.

Sellner selgitab, et ainult rahvuse või kultuuri põhjal ei saadetaks kedagi välja, kodakondsust ei võetaks ära ja kedagi ei koheldaks teisejärgulisena. Esiteks oleks see vastuolus Saksa põhiseadusega, mis tagab võrdse kohtlemise seaduse ees. Teiseks toimiks selline kohtlemine pretsedendina igale tulevasele valitsusele jätta ükskõik mis soovimatu grupp ilma kodanikuõigustest, mis võib viia usalduse kaotamiseni süsteemi vastu ja isegi kodusõjani. Tagasirändepoliitika hindaks isikuid seaduste austamise, assimileerumise valmiduse ja ühiskonda panustamise võimekuse põhjal.

Tagasirändekeskused loodaks sisserändajate naabruskondadesse, et pakkuda töökoolitust ja aidata leida tööd ning eluaset kodumaal. Tagasirändajad saaksid 30 000 – 50 000 eurot, mis makstaks välja pärast nende lahkumist; mida suuremaks koormaks ühiskonnale on migrant, seda suurem summa.

Üks Sellneri ambitsioonikamaid ideid on ehitada Aafrika põhjarannikule terve uus linn. See “mudellinn” võõrustaks tagasirändajaid, kes erinevatel põhjustel ei saa naasta kodumaale, ning see oleks ka koht, kus menetletakse varjupaigataotlusi. Selline koht oleks teoreetiliselt soodne kaubandusele ja arengule tänu maksusoodustustele ning laenudele.

Sellner rehkendab, et kahjuks kulub isegi laiaulatusliku tagasirändeprogrammi puhul kuni 15 aastat “paralleelühiskondade” kasvu peatamiseks, ning 30 aastat enne, kui sellised enklaavid kaoksid või “kahaneksid talutavale tasemele.” Ta järeldab, et kuni 9,5 miljonit inimest peaks lahkuma, sealhulgas 3,5 miljonit pagulast, 4 miljonit muud mittekodanikku ja 2 miljonit mitteassimileerunud kodanikku. Kuid nagu ta ütleb, võiks tema põlvkond näha Saksamaad iga päevaga rohkem saksalikumaks muutumas.

Saksa sümbolid nagu rahvuslipp peaksid avalikus ruumis olema väljapaistval kohal. Välisriikide lipud ja burkade kandmine avalikus ruumis peaks olema keelatud. Asutused ei peaks tunnustama välismaiseid pühasid ega toitumisreegleid ning valitsus peaks lõpetama “mitmekesisuse tähistamise”. Sõnum oleks ühemõtteline: Saksamaa kuulub sakslastele.

Üllatavalt, kuigi Sellnerit peetakse ohtlikuks mõttekurjategijaks ning teda on palju kordi tsenseeritud, deplatformeeritud ja pangakontost ilma jäetud, on tema uus raamat saadaval saksa Amazonis, kus see on pooleteise kuuga tõusnud auväärsele 21. kohale poliitikateaduste kategoorias. 132 arvustusest koguni 65% annab raamatule viis tärni, peaaegu kõik ülejäänud aga ühe tärni. Enamik madalaid hinnanguid on idiootlikud solvangud: “ebainimlik”, “prügi”, “väärastunud”, “pruun pask”, “fašistlik” jne. Ühe artikli kohaselt oli raamat juba enne avaldamist nii populaarne, et eeltellimused viisid selle saksa Amazonis esikohale.

Amazonis on tasuta saadaval ka vasakpoolse autori audioraamat, “mis paljastab Sellneri sõnumite plahvatusliku tuuma” ja “tutvustab Identiteediliikumise saladusi”. Ja siiski on raamat üllatavalt sümpaatne, märkides, et Sellnerit on koheldud skandaalselt ja isegi tunnistades, et inimesed tunnevad end omasarnaste seltsis mugavamalt.

Saksamaal, nagu ka ülejäänud läänemaailmas, peaks Suur Asendamine olema keskne poliitiline küsimus. See on valitsuste poliitika tagajärg ja seda saab tagasi pöörata valitsuste poliitikaga. Riigil on kohustus kaitsta oma rahva huve, mitte toita ja majutada tervet maailma. Tagasiränne on praktiline, moraalne ja vajalik ning Martin Sellner on andnud hindamatu panuse selle mõistmiseks, mida tuleb teha meie tsivilisatsiooni päästmiseks.