Juba ammu enne seda, kui kristlased oma kalendrisse 26. detsembrile Püha Stephanose mälestuspäeva lisasid, tähistasid muistsed eestlased tabanipäeva – päeva, mil hobused said erilist tähelepanu. Selle vahetult pärast jõule toimuva püha pidulikkus oli seotud hobuste austamise ja nende kaunistamisega.

Hommik algas taludes juba varakult, kui päike tõusis. Hobustele pandi pidulikud rüüd: heinast pärg pähe, selga kenad vaibad, päitsetele valged punastega lindid, vöö vööle ja kaela. Kaerakott, mis oli täidetud õllejääkide ja kaeraga, seoti hobusele pähe. Rikkamates taludes jõudis hobuste menüüsse isegi õlu.

Hobused olid valmis pidulikuks sõiduks, kus osalesid ka ratsanikud. Lõkete vahelt rajati sõiduteed, mille kohal olid pealt põlevad väravad. Need väravad olid kaunistatud kadaka ja kasetohu vanikute ning püha veega niisutatud põhkudega. Ratsanikud hüppasid hobustega läbi, soovides, et suitsune õhk tooks neile puhastust, mitte tuld.

Õhtu lõppes sellega, et ratsanikud hüppasid üle lõketest kokku kraabitud süte rea Hommikust Õhtusse (idast läände). Sõideti kolm tiiru vastupäeva ja kolm päripäeva. Sõidu käigus valasid osalejad hobustele ja endale pähe püha vett, milles oli hommikul veristatud valge siku verd.

Vaesemates peredes, kus hobust ei olnud, tehti sama rituaal härjaga, kuid tuli oli vähem ja härjal oli seljas korraga mitu last. Silmuseid tehti sageli ja need lõppesid mõnikord kapjade kõrbemisega, sest kõik soovisid puhastust, kuid ressursid olid piiratud.

Peale sõitu võeti hobused käsile, puhastati, lõigati kabjad ja pesti õllega nägu, kõrvad ja silmad. Mõnes kohas võidi isegi hobused tuppa tuua, kus nad suitsutati kurjast puhtaks ja viidi kaunistatud lahtrisse tuulevarju alla. Mõnel juhul viidi hobused küla peale nende ilu näitama.

Kui käidi külas, siis ikka tabanisantidena. Pandi maskid pähe, tehti tahmaga ja ohvriverega näod kokku, kui mindi külla – kaasas kaerad ohvrivere ja õllega. Tabani karja kutsuti tabaniteks ja pealikku Tabanaks. Naised tabaniteks ei käinud, tabanisandid olid mehed. Külla jõudes visati kaerad õuele, tuues hobustele sama palju õnne kui kaertel oli teri.

Tabanipäeva pidu oli täis rõõmu, laulu ja traditsioone. Naised ei osalenud tabanisantidena, vaid sel päeval olid peategelasteks mehed, kes kandsid kaasas hingenukku, mis hiljem viimases talus põletati. Laulu saatel püüdsid nad ahjust kadakaoksaga tahma kätte saada ja seda mööda ahjuesist laiali vehkida.

Tabanipäev oli muinaseestlaste jaoks oluline sündmus, kus austati hobuseid ja järgiti iidseid tavasid, et tuua õnne, puhastust ja uut energiat nii loomadele kui ka inimestele.