Taanis maantee E45 laiendamise käigus avastatud Løsning Søndermarki arheoloogiline leiukoht annab ajaloolastele uusi teadmisi Põhja-Euroopa rauaaja rituaalide ja sõjanduse kohta. Leidude seas on seni ainulaadne Rooma kiiver, mis koos rikkaliku relvakoguga viitab ammu unustatud tseremooniatele, mis võisid olla seotud pealiku võimu ja sõjaliste saavutustega.

Arheoloogide esmane teooria on, et umbes 1600 aastat tagasi maetud esemed ei olnud mitte sõjasaak, vaid osa keerulisest rituaalist. Kiiver, mõõgad, odaotsad, rõngassärk ja kaelavõrud olid paigutatud kahe hoone postaukudesse, mis viitab, et need olid sinna teadlikult paigutatud, ilmselt osana mingist tseremoniaalsest toimingust.

Kas tähistati nii võidukat lahingut või hoopis avaldati austust langenud sõdalastele? On võimalik, et need esemed kuulusid pealikule või tema lähikondlastele, ning nende matmine oli viis nende mäletamiseks ja väe jätkuvuse tagamiseks. Taanis on varemgi avastatud sõjarelvade tseremoniaalseid ohverdamisi, kuid Løsning Søndermarki juhtum on eriline just selle poolest, et esemed on seotud asulakoha, mitte lahinguväljaga.

Üks erakordsemaid leide oli esimest korda Taanist leitud Rooma kiiver, mille põse- ja kaelaplaadid tuvastati röntgenuuringute abil. Rooma sõjavarustus oli Põhja-Euroopa hõimude jaoks haruldane ning selle allikaks võis olla Roomaga kauplemine, diplomaatilised suhted või sõjasaak. Kiiver, mis kuulus kunagi kas Rooma liitlasvägede sõdalasele või alistatud vastasele, võis olla rituaali keskne ese – sümboliseerides võitu või sõdalase austamist.

Sarnaseid Rooma kiivreid on varem leitud Lõuna-Rootsist, mis võib viidata Skandinaavia hõimude laiemale kokkupuutele Rooma maailmaga. See avastus võib aidata paremini mõista, kuidas põhjapoolsed hõimud omandasid ja kasutasid Rooma sõjavarustust ning millist rolli see Läänemere ümbruse kultuuris mängis.

Lisaks kiivrile ja rõngassärgile sisaldas leiukoht ligikaudu 100 erinevat relva – mõõku, piike ja odaotsi. See viitab suuremahulisele ohvritoimingule, mis võis olla seotud lahingu järel toimunud puhastusriitusega.

Põhjamaades oli tavaks matta relvi kas vette või maapinda, et tähistada sõja lõppu ja tuua jumalatele ohvriand. Løsning Søndermarki leiukoht erineb aga tavapärastest relvaohvritest – relvad jäeti asulasse, mitte jõkke ega sohu. See võib osutada näiteks, et tegemist oli pealiku eluasemega ning rituaal viidi läbi tema võimu kinnitamiseks, või majade hävitamise ning uuesti ülesehitamisega seotud riituse raames.

Järgnevad uuringud aitavad täpsustada, kas relvad kuulusid kohalikele sõdalastele või olid need võetud vaenlastelt. Samuti loodetakse paremini mõista, milliseid uskumusi ja traditsioone nende esemete matmine väljendas.