Taani Kopenhaageni ja Århusi ülikoolide politoloogia- ja sotsioloogiateadlased Peter Thisted Dinesen, Merlin Schaeffer ja Kim Mannemar Sønderskov avaldasid ajakirjas Annual Review of Political Science mahuka meta-analüüsi, mis koondab 1 001 statistilist hinnangut 87 varasemast uuringust ning vastab küsimusele, kas rahvuslik mitmekesisus vähendab ühiskondlikku usaldust. Vastus on jah – mida suurem on etniline mitmekesisus, seda madalam on inimeste vastastikune usaldus.
Mõju on eriti tugev naabrite vahelises usalduses ning ilmneb teravamalt, kui mitmekesisust mõõdetakse kohalikul – linnaosa või tänava – tasandil. Variatsioonide lisamine mudelitesse vähendab seost vaid marginaalselt, mistõttu autorid järeldavad, et negatiivne korrelatsioon on püsiv ja statistiliselt kindel.
Teadlastel oli käsil juba kolmas suur ülevaade sel teemal, kuid varasemad kokkuvõtted piirdusid üksnes kvalitatiivsete hinnangute või lihtsa «signaalide lugemisega». Käesolev töö astub sammu edasi, kvantifitseerides iga uuringu koefitsiendid ja veapiirid ning tuues välja kolm peamist vaidluspunkti: (1) kas mõju sõltub sellest, keda usaldatakse (naabrid, kaaskodanikud, institutsioonid), (2) kas olulised on pigem riigi- või tänavatasandi näitajad, ja (3) kui palju muudab pilti sotsiaal-majanduslike tegurite kontrollimine. Kõigi kolme lõike all püsib mitmekesisuse ja usalduse vaheline miinusmärk.
Järeldus haakub 1990. aastate klassikutega, kellele viitavad ka Taani teadlased. Francis Fukuyama näitas, et usaldus vähendab tehingukulusid ja loob eeldused majanduslikuks õitsenguks, Robert Putnam aga, et usalduse kokkuvarisemine lõhub kogukondi ja pärsib demokraatiat. Kui usaldus on rahvusriigi sotsiaalne kapital, siis meta-analüüsi sõnum on karm: ulatuslik sisseränne võib seda kapitali süstemaatiliselt kulutada, kui lõimumist ei saada väga sihikindel poliitika ja ühised väärtused.
Autorid ise väldivad poliitilisi soovitusi, kuid raporti alatoon on selge. Kui rahvastik pudeneb kultuurilistesse eraldusnurkadesse, kasvab oht, et inimesed „lukustuvad“, vähendavad kontakte ja tuginduvad üha enam kitsale omarühma võrgustikule. Just see nähtus seletab, miks mõju on teravaim naabruskonna tasandil: igapäevane kokkupuude keele- ja kultuuripiiridega tekitab ärevust ning tõrjub koostööd.
Taani teadlaste analüüs ei väida, et mitmekesisus toob paratamatult kaasa usalduse krahhi, kuid kinnitab, et pime usk „mitmekesisus on alati rikkus“ ei pea empiirilisele kontrollile vastu. Kui rahvusriik soovib säilitada ühiskondlikku liimi, peab ta looma ühisruumi, kus erinevad kogukonnad õpivad ühist mängureeglit ja kodanikuidentiteeti – vastasel juhul kahaneb ühisosa, mis teeb Eestist Eesti.
Raport lõpetab kutsega uuele uurimissuunale: vaja on selgitada, millised integratsioonimehhanismid – olgu need keeleõpe, ühised kogukonnateenused või ajateenistus – leevendavad mitmekesisuse mõju usaldusele. Kuni neid vastuseid pole, jääb hoiatus jõusse: ühiskonna sidusus pole iseenesestmõistetav, ja selle lagunemine võib kaasa tuua mitte ainult sotsiaalsed, vaid ka majanduslikud tagajärjed.
