Hiljuti Šveitsis avastatud käsikiri paljastab, et reformatsioonijärgses Tartu vaimulikkonnas tegeleti alkeemiaga. 16. sajandi keskpaigas oli Tartu luterliku koguduse kõrgeima ametniku, superintendent Hermann Marsowi juhtimisel võimalik sukelduda tipptasemel alkeemia maailma.

Reformatsiooni ajal Tartus tegutsenud Marsow, kes oli pärit Riiast ja saanud teoloogiahariduse Wittenbergis, ilmus Tartusse jutlustama 1524. aastal. Temast sai üks Tartu esimese evangeelse kirikukorralduse autoritest, kes on teadaolevalt ka alkeemiaga tegelenud.

Leitud käsikirjas, mis kuulus Zürichi keskraamatukokku, paljastuvad saksa- ja ladinakeelsed alkeemiaalased tekstid, millele lisanduvad 15 lühikest luuletust koos selgitavate embleemidega. Käsikirja tiitellehel olev ladinakeelne pühendus seob selle Marsowiga ning märgib, et ta oli alkeemia kunsti suur toetaja ja suri 1556. aastal.

Marsow huvitus eelkõige alkeemilisest teoloogiast, mis uuris muuhulgas inimeses peituva mikrokosmose ja maailmaruumile vastava makrokosmose omavahelist harmooniat. Uurijate sõnul kinnitab see avastus alkeemiapraktikate jaoks vajalike vahendite levikut reformatsioonijärgsesse Tartusse ja näitab, et alkeemiaga tegeleti siin juba enne esimese kohaliku akadeemia asutamist.

Käsikirja sisu peegeldab alkeemilis-spirituaalseid praktikaid, mis olid omased 16. sajandi Euroopale, kus inimesed püüdsid mõista mikro- ja makrokosmose seoseid ning kuidas need seosed peegeldusid teoloogilisel tasandil. Tekst sisaldab värvilisi embleeme, mis illustreerivad protsessi, kuid ei anna praktilisi näpunäiteid.

Uurijate sõnul peegeldab Marsowi alkeemiline tegevus aega, mil reformatsioon tõi kaasa üldise kriisi ning inimesed otsisid selgitusi ja mõistmist keerulises olukorras. See avastus avab uusi küsimusi Marsowi võimaliku alkeemilise võrgustiku kohta ja nõuab edasist uurimist.