Leedopäev, mida tuntakse ka kui suvist pööripäeva, on sügavalt juurdunud Eesti rahvatraditsioonides ja kultuuris. Selle püha keskmes on tuli, mis sümboliseerib Päikese võimu ja elujõudu, olles ühtaegu ka rõõmu ja tervise allikas. Tuli on ka tihedalt seotud Päikesega.

Leedopäeva nimetuse eelistamine jaanipäevale tuleneb soovist hoida püha algupärast tähendust, mis ei ole seotud kristliku traditsiooniga. Kirik püüdis omal ajal anda suvisele pööripühale kristlikku tähendust, mistõttu levis nimi jaanipäev. Siiski on leedopäeval palju muid maakeelseid nimetusi, nagu suvine pööripäiv, suvepööripäev, päevakäänak, päevapesa ja suured päevad. Sellised nimed rõhutavad püha tähendust looduse ja aastaaegade tsükli kontekstis.

Pööripäev märgib heinateo algust ja selleks ajaks peavad vihtade tegemine kitsedele ja lammastele olema lõpetatud. Suurte kariloomade jaoks võib vihtasid teha ka pärast pööripäeva. See aeg on oluline maaharijatele ja karjakasvatajatele, sest vihtade valmimine ja heinateo algus on sügavalt seotud suvise pööripäeva rituaalidega.

Talvisel pööripäeval tähistatakse Päikese sünnipüha, kuid leedopäev on eelkõige tulepüha, mis rõhutab tule ja Päikese elujõulist seost. Päike viibib kolm päeva oma pesast kõige kaugemas punktis, meil külas. Pärast seda hakkab ta jälle liikuma kodu poole, kuhu jõuab talviseks pööripäevaks. See kosmiline liikumine sümboliseerib loodusliku tsükli pöördepunkte ja rõhutab looduse rütme, mille järgi on meie esivanemad elanud.

Pööripäeva öösel usutakse, et maa metsas võib avaneda ja sõnajalaõie leidjad saavad rikkaks ning hakkavad mõistma lindude keelt. Noored suunduvad metsa seda müütilist õit otsima, kuid sageli kalduvad nad kõrvale sugutegemise teele, mistõttu pole siiani keegi suutnud sõnajalaõit leida ja selle väge kogeda. Õis, mis avaks kõik väravad ja lukud, jääb endiselt legendiks.

Sel maagilisel ööl püherdatakse alasti kastemärjal rohul, et saada nahale jumet ja ihule tervist. Pööripäevast alates korjatakse ühe kuufaasi jooksul talveks suviseid ravimtaimi, kasutades looduse maksimaalset elujõudu, mida suvine pööripäev pakub.

Leedopäeva tähistamine nõuab põhjalikke ettevalmistusi. Need algavad juba nädal või paar varem, kui pannakse käima koduõlu ja valmistatakse piimatooteid, nagu kohupiim, sõir ja või. Lõke seatakse valmis päev-paar enne püha, tagades, et see süüdatakse kohas, kus tuli on varemgi tehtud. Kodu ja hoov koristatakse hoolikalt ning ehtitakse kaseokstega, mis tuuakse majja ja pistetakse majaräästasse ning kasutatakse kiikede kaunistamiseks.

Teisel päeval valmistatakse piduroogasid – saia, munavõid ja korpi. Kariloomad ehitakse pärgadega ja tuuakse varakult koju. Toad koristatakse, saun köetakse ja sinna minnakse värske vihtadega, sest saunaskäik ja kasevihaga vihtlemine on oluline osa tervise ja heaolu saavutamiseks.

Leedotuli on püha keskpunkt. Sellel tulel on maagiline jõud, tuues õnne ja tervist kõigile osalejatele. Tuli tehakse kas vaikselt metsas oma perega või avalikult kõrgemal kohal, kus see saab kaugele paista, õnnistades kõike, mida ta valgustab. Traditsiooniliselt süüdatakse väike tuli, nn kutsesõnn, enne rahva kogunemist ja suur tuli alles siis, kui kõik on kohal. Tulele minnakse jalgsi, sest usutakse, et see toob tervist, ning igaüks peaks tulle viima vähemalt ühe raokese.

Tule ümber viiakse läbi mitmeid rituaale. Perenaine viib ohvrisöögi urikivile või tulle, tänades Maaema saadud andide eest. Pärast seda istutakse tule äärde sööma ja laulma, jagades rõõmu ja koosoleku tunnet. Tule ääres peetav söömaaeg sisaldab kindlasti piimatooteid ning toidujäägid visatakse tulle või maetakse maha, et tagada saagi ja majapidamise õnnistus.

Leedokaste kogumine ja selles püherdamine on teine oluline tava. Kastele omistatakse ravijõudu, mis annab elujõudu ja tervist. Kastet kogutakse valge puhta linaga ja säilitatakse pimedas kohas, et selle võimed püsiksid aastaid. Leedokastet kasutatakse ka kariloomade ja majapidamise suitsutamiseks, tagades sel viisil õnne ja tervise kogu perele.

Kolmandat päeva peetakse samuti pühaks. Töid ei tehta, tube ei puhastata. Külastatakse omaste kalmukohti, kus süüakse ja meenutatakse lahkunuid. Vanasti ehiti sõiduvankrid kaseokstega, tänapäeval võib ka autosid kaunistada, säilitades nii vana kombe ilu ja tähenduse.