Möödunud nädal on olnud lahinguväljal halastamatu, kuna Vene igapäevased maavägede rünnakud jätkavad rindejoone venitamist. Need rünnakud ulatuvad väikestest sihitud haarangutest üksikute ründemeeskondade poolt kuni massiliste pealetungideni, milles osalevad terved mehhaniseeritud pataljonid. Iga päev on toimunud ühtekokku 100 kuni 200 sellist rünnakut tuhandetel kilomeetritel, testides Ukraina kaitsepositsioone ja vastupanuvõimet. Võitluse intensiivsus on olnud väsimatu, kuid tulemused on kõikjal erinevad. Kuigi mõned sektorid on pidanud kindlalt vastu, loovutamata tolligi, on teistes piirkondades Ukraina väed surve all taandunud, vahetades territooriumi aja vastu.
Põhjas, Harkivi rindel, püsib pinge ning kestab kurnav ummikseis. Lõptsõ ja Vovtšanski vahel jätkuvad mõlema poole katsed teineteise nõrkusi avastada, korraldades väiksemaid haaranguid ja vasturünnakuid. Ometi on rinne jäänud paigale. Siin piirkonnas hõljub mineviku vari endiselt raske koormana – mitmed Ukraina ohvitserid, kes eelmisel aastal Harkivi kaitset juhtisid, on arreteeritud süüdistatuna selles, et nad ei suutnud takistada venelaste piiriületust. Süüdistused tunduvad karmid, arvestades kaasaegse sõjapidamise reaalsust. Kaitseliinid, olgu need kui hästi ette valmistatud tahes, ei ole kunagi läbimatud, eriti kui need on pideva pommirünnaku ja suurtükiväetule all. Eelmise aasta kevadel puudusid Ukraina jõududel Harkivis korralikud õhutõrjevahendid ning neil oli piiratud võimalus rünnata venelaste logistikasõlmi üle piiri. Vovtšanski iga hinna eest hoidmine oleks võinud tunduda kangelaslikuna, kuid mis hinnaga? Linn oli juba suuresti evakueeritud ning tuhandete elude ohverdamist vaieldava maa-ala eest ei oleks saanud kuidagi õigustada.
Põhja pool Kurski rindel on olukord sootuks teistsugune. Seal on Ukraina väed ületanud ootusi, hoides oma positsioone Moskva pealetungi vastu. Hoolimata hirmudest, et USA president Donald Trumpi ametisse astumine võib Venemaad julgustada, on Ukraina sõdurid suutnud vastu pidada, tõrjudes rünnakulaineid ja hoides liinid stabiilsena. Kurski operatsioon, mis on hoolikalt planeeritud ja otsustavalt ellu viidud, on tõestanud oma väärtust. Lüües Venemaad seal, kus Putini väed on nõrgad, ja vältides otseseid kokkupõrkeid koondunud vaenlase tugevustega, on Ukraina kindlustanud kaitstava perimeetri, ostes endale aega ja ruumi.
Isegi Moskva poolt saadetud Põhja-Korea diviis on Ukraina vastupanu ees hääbumas. Raportid näitavad, et nende 12 000-mehelisest üksusest on kolmandik langenud või rivist väljas, jättes üksuse peaaegu lahinguvõimetuks. Põhjakorealased, keda üldiselt peetakse distsiplineeritud ja võimekateks sõduriteks, on pidanud rinda pistma Ukraina meistrioskustega droonisõjas. Kuigi nende oskused droonide allatulistamisel on silmapaistvad, on nende komandörid osutunud üsnagi ebakompetentseteks, raisates mehi mõttetutes manöövrites. Tulemuseks on kurnav ja kulukas võitlus, kus Ukraina jõud hoiavad kindlalt oma positsioone võtmekohtades nagu Malaja Loknja, takistades venelastel Ukraina tiibade haaramist Sudža lähedal.
Kuid mitte kõik rindeosad pole olnud sama edukad. Idas on Velõka Novosilka sektor muutunud murekohaks. Linn, mis on olnud ukrainlaste vastupanu sümbol alates 2022. aastast, kõigub nüüd langemise äärel. Ukraina väed on vapralt võidelnud, et liini hoida, kuid nende võimalused kahanevad. Venelased on katkestanud olulised varustusliinid, isoleerides kaitsjad ja sundides olukorda kainelt hindama. Linna asukoht madalal maastikul, mida ümbritsevad künkad ja läbistavad jõed, muudab selle kaitse aina raskemaks. Strateegiline taganemine võib olla ainus võimalus, kui Ukraina valmistub koonduma ja uusi kaitseliine ette valmistama.
Ida pool, Pokrovski lähedal, on võitlus jõudnud kriitilise punktini. Vene väed suruvad kõvasti peale, püüdes Ukraina positsioone tiibadelt mööda hiilides varustusliinid läbi lõigata. Kuid ka seal on kaitsjad üles näidanud erakordset vastupidavust. Vaatamata tugevale survele püsivad liinid, mida toetavad täiendavad väed, sealhulgas äsja moodustatud Skala rügement. Lahing pole kaugeltki lõppenud ning kuigi venelased suruvad edasi põhja poole, jääb nende läänepoolne külg üha haavatavamaks võimaliku Ukraina vasturünnaku ees.
Veelgi lõuna pool muutub olukord järjest kriitilisemaks. Tšassiv Jari ja Toretski linnade kaitsmine on kurnanud Ukraina vägesid nende võimete piirini. Kuigi need positsioonid on kuid pidanud, on hind olnud kõrge ning vaenlase järkjärgulised edusammud ohustavad võtmeliste kaitseliinide tiibu. Siiski jäävad Ukraina sõdurid ka seal vankumatuks, taandudes ainult vajadusel ja kindlustades, et iga toll maad tuleb ründajatel kallilt lunastada.
Ida rinde ulatuslikul alal, alates Siverskist kuni Kupjanskini, kordub sama muster. Moskva väed liiguvad mõnes piirkonnas edasi, ainult selleks, et teistes kohtades tagasi tõrjuda. Võitlus on intensiivne ja halastamatu, kuid üldine progress jääb venelastele aeglaseks ja kulukaks. Ukraina väed, kuigi hõredalt jaotatud ja sageli halvemini varustatud, näitavad ikka ja jälle oma oskusi ja kohanemisvõimet, alustades kohalikke vasturünnakuid, et tagasi võita kaotatud territoorium ja häirida vaenlase edasitungi.
Ukraina kaitsjad, vähemuses ja tihti alavarustatud, on ikka ja jälle tõestanud oma vastupidavust. Kuid sõda on kaugel lõppemisest ning järgmised nädalad toovad kindlasti uusi katsumusi ja ohvreid. Võitlus vabaduse ja suveräänsuse eest jätkub, igal rindel võideldakse julguse ja otsusekindlusega.
