Eestis on töökultus tugevalt juurdunud – usutakse, et töö läbi saavutatakse kõik, ning eestlane on harjunud oma tööpanust mõõtma kõrvuti teiste rahvaste omaga. Erakonna Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid esimees Silver Kuusik heidab aga Postimehes avaldatud arvamusloos valgust asjaolule, et see tööusk pole sugugi kahjutu. Kuusik küsib, kas meie rahva väsimatu pühendumine tööle pole muutunud koormaks, mis kahjustab nii tervist kui ka ühiskondlikku heaolu.
Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) andmetel veetis Eesti töötaja viimase nelja aasta jooksul keskmiselt 1700 töötundi aastas. See on oluliselt kõrgem kui Euroopas laiemalt: Euroopa Liidus jääb keskmine aastane töötundide arv umbes 1600 juurde. Kuusik toob välja, et Poola ja Tšehhi – meie Ida-Euroopa naabrid – töötavad meist isegi rohkem, kuid nendegi rahvaarv on mitu korda suurem, mis aitab koormat jaotada. Eestis, rahvaarvult väikses riigis, ei saa endale lubada sarnast töötundide mahus liikumist ilma tõsiste tagajärgedeta.
Tegelikult näitavad nelja aasta statistilised andmed Eestis tõusutrendi – meie töötundide arv kasvab. Kuid nagu Kuusik osutab, ei tähenda suurem töötundide arv tingimata kõrgemat tootlikkust. Samal ajal, kui Eestis on töötundide arv tõusnud, on meie tootlikkus püsinud paigal või isegi langenud. See viitab, et väsimus ja läbipõlemine võivad hakata sööma töö viljakust ning viima töötajaid kriitilisele piirile.
“Küüniliselt võttes võib mõni viie- või suisa neljakümnemiljoniline rahvas lubada enesele läbipõlenute arvu, mida üks 1,3-miljoniline riik ja rahvas, nagu Eesti, enesele lubada ei saa,” kirjutab Kuusik. “Pole ju vaja kuigi põhjalikult tõestada, kuidas ületöötamine kõigepealt produktiivsuse alla viib ja seejärel ka tervisele hakkab. Kriitilise piiri peavad määrama ja teevad seda pidevalt erialased meedikud, kuid selge peaks olema, et see nähtus meie ühiskonnas on “jätkusuutlik” probleem,” leiab rahvuslane.
Kuusik tuletab meelde, et mujal Euroopas – eriti Põhjamaades – on astutud samme töö- ja eraelu tasakaalu tagamiseks. Soome ja Rootsi on näiteks suutnud oma töötundide arvu vähendada, kuid säilitavad endiselt kõrge elatustaseme. Need riigid on valinud erinevaid meetmeid, et tagada oma elanikele aega ka väljaspool töökohta. Eestis ei ole veel neljapäevase töönädala või töövaba pühapäeva debatt tööpäevade arvust laiemalt kõlanud, kuid Kuusik kutsub üles mõtlema, kas sedalaadi sammud võiksid tuua rahvale tõelist väärtust.
Silver Kuusiku sõnad kutsuvad üles kaaluma, milline on meie tulevik rahvana. Pidev tööpingutus ei pruugi tagada meile paremat elu, vaid hoopis koormata tervist ja vaimset heaolu. Selles valguses võiksime võtta eeskuju vahvast parunist von Münchhausenist, kes unistas kalendrisse töövabast päevast, et rahvas saaks tegelikult puhata. Kas poleks ka meil aeg leida oma “hingamispäev” ning tõsta esikohale mitte üksnes töötegemine, vaid ka tööväline elu ja perede heaolu?
