Setomaal tähistati iidset ja salapärast Peko püha sügiskülvi ja viljalõikuse lõppedes, hiljem septembri kolmandal pühapäeval, aga mõnel pool ka täiskuu ajal. See on pärimusrikas rituaal, mille juured ulatuvad aegade hämarusse ning mis austab Pekot – Seto põllu-, karja- ja viljakusjumalat. Peko kuju hoiti salajaselt aidas, kuid vaid Peko pühade ajal või külvamise aegu toodi see välja.

Peko pühade ajal kogunevad 20–30 küla austusväärsemat meest, et austada jumalat ja valida järgmise aasta peremees ehk Peko papp. Enne püha käiakse saunas ja iga mees võtab kaasa riidesse seotud toidukompsu. Õhtuhämaruses hiilivad nad salaja tallu, kus hoitakse Peko kuju.

Kuju tuuakse aidast tuppa ja mehed istuvad vaikselt sööma. Järgneb eriline liisuheitmine, mille käigus selgitatakse välja, kellest saab uus Peko hoidja. Mehed lähevad õue rüselema ja see, kelle kriimustusest või löögist esimesena veri ilmub, on Peko uus peremees. Kõigi soov on saada kuju endale, sest see toob perele ja majapidamisele suurt õnnistust. Rüselemine võib kesta tunde, kuni otsus on langenud.

Lisaks sügiskülvile tähistatakse Peko püha ka kevadkülvi järgselt (suvistel) ja leedopühal. Erinevates piirkondades ja aegadel võivad tavad veidi erineda. Näiteks kevadise püha ajal kogunesid nii mehed kui naised. Pekole on pühendatud ka puid ja põõsaid, mille juurde viidi ande.

Kõike, mis on seotud Pekoga, on hoitud täielikus saladuses ja meile on jõudnud sellest rituaalist vaid killud, kuna seda varjab traditsioonilisele tarkusele omapärane salapära. Maausuliste palvetest ja tavadest räägivad tavaliselt vaid need, kes ei ole saladusse pühendatud. Seega jäävad paljud Peko püha tähendused ka tänapäeval hämaraks, kuid nende müstika ja sügav tähendus paeluvad eestlasi ka väljaspool Setomaad.