Eestis on taas levimas sigade Aafrika katk, mis on toonud kaasa ulatuslikud farmiloomade hukkamised ja teravad vaidlused testitulemuste usaldusväärsuse üle. Viimaste nädalate jooksul on viirus tuvastatud mitmes suures farmis, sealhulgas Viljandimaal, Põlvamaal ja Tartumaal. Ka eksperdid kinnitavad, et seakatku levikuteed on veel paljuski salapärased ja vajavad täpsemaid teaduslikke uuringuid. Küll aga räägitakse liiga vähe ühest tõsisest algpõhjusest – metssigade arvu plahvatuslikust kasvust, mida on põhjustanud jahimeeste poolt metsadesse rajatud söödaplatsid.
Nurme farmis Viljandimaal tuvastati haigus ühe looma korduvate positiivsete proovide järel, kuigi farmis ei olnud varem täheldatud haigestumise tunnuseid. Põllumajandus- ja Toiduameti korraldusel hukatakse seetõttu 4500 looma. Sarnased juhtumid on tekitanud küsimusi ka mujal – näiteks Kanepi valla Kuula sigalas ja Ilmatsalu Maag Agro farmis.
Ametlikult on katku peamisteks levikuteedeks otsene või kaudne kontakt nakatunud sigade, nende väljaheidete või kehavedelikega. Viirus võib levida ka saastunud sööda, veoki rataste, riiete või isegi putukate kaudu. Samas tõstatavad mõned eksperdid küsimuse, miks haigus on just nüüd ja sedavõrd laialdaselt levima hakanud.
Bioloog Urmas Tartes toob Postimehe teadusportaalile antud intervjuus välja ühe aspekti, mida avalikus arutelus harva rõhutatakse: metssigade ülemäärane toitmine jahimeeste poolt. Tema sõnul on see aastate jooksul viinud metssigade arvukuse kriitiliselt kõrgele tasemele. „Mida rohkem metssigu, seda rohkem levib katk,“ märgib Tartes.
Metssigade lisasöötmine, mis algselt pidi loomi hoidma põllukultuuridest eemal või parandama nende ellujäämist, on Tartese hinnangul loonud hoopis soodsad tingimused viiruse püsivaks ringluseks metsades. Söödaplatsid toovad loomi kokku, võimaldades viirusel hõlpsalt levida. Keskkonnaagentuuri andmetel on metssigade arvukus praegu mitu korda kõrgem, kui looduslik tasakaal võimaldaks.
Bioloogi hinnangul oleks mõistlik metssigade hulk Eesti metsades 1–1,5 siga 1000 hektari kohta. „See vähendab ka viiruse levikut metssigade vahel ning mõistagi, kui söödaplatse poleks, siis ei toimuks ka nii palju sigade „koosolekuid“, kus mõistagi ka viirus leviks. Kuid karja sees puutuvad metssead tihedalt kokku ikka,“ ütleb teadlane.
Tartes rõhutab, et mitte kõik jahimehed ei käitu selliselt – paljud mõistavad ökoloogilisi põhimõtteid ja väldivad liigset toitmist. Kuid seni, kuni metssigade populatsioon jääb kõrgeks, püsib ka viiruse leviku risk. „Täiesti inimlik muidugi on eitada oma osa ja rolli milleski ebameeldivas. Seda rolli saab hinnata ja määrata vaid andmete ja faktide alusel. Teaduslik teadmine selle kohta, kust täpselt viirus tulnud ja kuidas see siin kohapeal täpselt levinud on, aitaks väga palju kaasa,“ rõhutab bioloog.
Tema sõnul on seakatku osas veel palju vastuseta küsimusi. „Konkreetne teadmine konkreetsest levikuteest aitaks vältida palju möödarääkimisi ja kindlasti võtta kasutusele ka paremaid ennetusmeetmeid. Kahjud on seakatkuga seotult tohutud ja nende algpõhjuste täpsem mõistmine vajaks oluliselt täpsemaid uuringuid,“ kinnitab Tartes.
Kuigi ametlik uurimistegevus keskendub farmides nakatumise konkreetsete allikate leidmisele, jääb see suurem pilt sageli tagaplaanile. Kui metssea populatsiooni ei vähendata looduslikule tasemele ja lisasöötmist ei piirata, võib sigade Aafrika katk jääda Eesti loomakasvatajaid ohustama veel pikaks ajaks.
