SA Eestlaste Eesti juhataja Ruuben Kaalepi artikkel, mis käsitleb rohelist rahvuslust ja konservatiivset looduskaitset, avaldati neljapäeval ajalehes Postimees. Kaalep pakub välja põhjaliku nägemuse, mis aitab sillutada teed erinevate vaadete vahel metsade majandamise ja looduskaitse küsimustes.

Kaalep kirjutab, et Eesti rahvas on lõhestunud ning polariseerunud erinevate arvamuste vahel. Ta näeb selles muu hulgas nii julgeolekuohtu kui haava rahvuse hinges. “Ilma ühise eesmärgita nõrgeneb ka kaitsetahe ja kutse relvile, kui seda ühel päeval tõesti vaja läheb, kaotab oma sisendusjõu,” rõhutab Kaalep. “Ja kahjuks leiame end olukorrast, kus valitsus ning poliitiline eliit on külvanud kõige hullumeelsemal kombel usaldamatust nii iseenda kui ka kogu demokraatliku süsteemi vastu, jättes paljud kahtlema, mida meil üldse on siin maalapil kaitsta.”

“Eesti metsade taustal joonistub välja laiemat ühiskondlikku lõhet peegeldav mikrokosmos,” leiab Kaalep. “Ühel poolel on need, kes näevad metsi eelkõige majandusliku ressursina, propageerides intensiivset raiet ja puiduväärindamist kasumi maksimeerimiseks. Teisel poolel on keskkonnaaktivistid ja looduskaitsjad, kes tunnistavad metsade väärtust iseeneses.”

Raietööstuse pooldajate taga näeb Kaalep kahte erinevat suundumust: ühelt poolt Lääne-Euroopast sisse imbunud kuritahtlikke investoreid ja võõrkapitali; teiselt poolt aga erinevas teabeväljas elavaid kohalikke ärimehi.

“Peremehetunne on kahe teraga mõõk,” kirjutab Kaalep. “Raiumise pooldajaid ajendavad nii majanduslikud huvid kui ka soov tuua maapiirkondadesse rohkem töökohti ja jõukust. Ja nende jaoks on metsa majandamine oma maa hoidmise vorm, kuigi seda moonutab erinev infoväli, viies nad tegudele, mida enamik eestlasi tajub kuritahtliku hävitustööna.”

Selle asemel, et metsa lihtsalt ressursina näha, kutsutakse Kaalepi artiklis üles tunnistama seda püha ruumina, mida tuleb hoida ja kaitsta. “Valikraied ja säästlik majandamine võimaldavad säilitada metsa loodusliku terviklikkuse ja bioloogilise mitmekesisuse,” toob Kaalep ühe võimalusena välja.

Kaalep on välja toonud intensiivse metsamajandamise pooldajate argumenti, et enne Teist maailmasõda oli Eestis metsaga kaetud ala märkimisväärselt väiksem kui praegu. Kuigi see on tõsi, oli tollal ka märgatavalt vähem lageraie alasid. Kaalep küsib, mille arvelt on metsamaa pindala suurenenud, ning toob välja, et see on suurenenud elurikkuse arvelt.

Kaalepi sõnul ei ole inimese ja looduse vahel olemuslikku konflikti ning veel sajandi eest osati loodusega harmoonias elada. “Pärandniitude traditsiooniline majandamine on jätkusuutliku loodusvarade kasutamise parim näide,” kirjutab Kaalep. “Veel sajandi eest oli umbes 18 protsenti Eestist kaetud metsaheinamaade ehk puisniitudega, tänapäeval on nende osakaal sada korda väiksem.”

Need niidud pakkusid loomasööta, küttepuid, marju, seeni ja ravimtaimi, toimides elutähtsa ökosüsteemina nii inimestele kui ka teistele liikidele. “See võimaldas inimesel olla täielikult ökosüsteemi lõimitud, olemuslikku konflikti ei olnud,” rõhutab Kaalep.

Kaalep rõhutab biokultuurilise mitmekesisuse tähtsust, mis hõlmab kultuuri ja bioloogia omavahelist läbipõimunud suhet. See lähenemine tunnustab Eesti sisemist traditsioonilist mitmekesisust, kus igal Eesti kihelkonnal oli oma unikaalne kultuur, mis sisaldas ka loodustarkust ja ökoloogilist pärimust.

Artiklis käsitletakse ka suurte raiemahtude põhjuseid, mis viivad lageraie nõudmiseni ka looduskaitsealadel. Peamiselt on selleks nõudlus Eesti toorpuidu ekspordi järele, mis omakorda on juurdunud tänapäeva globaalse kapitalismi püüdluses lõputu majanduskasvu poole. Kaalep hoiatab, et lõputu majanduskasv toob endaga kaasa katastroofi nii keskkonna kui ka ühiskonna jaoks.

Lõpetuseks rõhutab Kaalep, et inimesel ei ole õigust oma majandustegevusega ületada piiri, mis toob kaasa liikide väljasuremise. See mõte meenutab jõuliselt, et ökosüsteemis on kõik eluvormid omavahel seotud. “Iga liik täidab unikaalset rolli looduse terviklikkuse säilitamisel, alates toitainete ringlusest ja tolmeldamisest kuni kahjurite kontrolli ja mullaviljakuse tagamiseni,” kirjutab Kaalep. “Isegi ühe liigi kadumine võib põhjustada ahelreaktsiooni kogu ökosüsteemis. Igaveseks läheb kaotsi selle liigi geneetiline ja evolutsiooniline pärand.”

Kaalep kutsub üles leidma vastandlike seisukohtade keskel lepituse ja kompromissi teid ning toonitab, et Eesti põhiseadusest lähtuvalt peaks kohalikel elanikel olema otsustusõigus oma kodupiirkonna riigimetsade majandamise üle.