Eesti Maaülikooli teadlaste uuring näitas, et röövlinnud annavad aimu suure elurikkusega aladest põllumajandusmaastikul. Nende liikumise jälgimise põhjal on võimalik täpsemalt planeerida elustiku kaitset. Uuringu tulemused kinnitavad, et erinevate röövlinnuliikide meelisjahipaigad on ühtlasi elurikkamateks aladeks maastikul, mille väärtus ökosüsteemile tervikuna on ülioluline.

Põllumajandusmaastikud üle maailma kannatavad üha enam elurikkuse vähenemise all. Elurikaste alade kaitsmiseks on oluline leida neid efektiivselt. Selleks otsustasid uuringu läbiviijad kasutada röövlindude abi. Uuringut koordineerinud maaülikooli kaasprofessor Ülo Väli sõnul on röövlinnud juba pikka aega olnud väärtuslikud bioindikaatorid, kuid seda peamiselt maastikutasandil – mitmekesisele maastikule on iseloomulik ka mitmekesine röövlinnustik, samal ajal kui neil aladel on suur elurikkus. Majanduslikult olulistel aladel jääb see teadmine tihti puudu, kuna efektiivseks looduskaitseks tuleb elurikkad piirkonnad täpselt kindlaks teha.

Eesti Maaülikooli teadlaste eesmärk oli tuvastada elurikkaid alasid põllumajandusmaastikul. Indikaatoriteks valiti neli röövlinnuliiki, kes toituvad põllumaal – hiireviu, kanakull, roo-loorkull ja väike-konnakotkas. Mitme liigi liikumismustrite üheaegne analüüs üldiste looduskaitseliste eesmärkide nimel on uudne lähenemine, mis aitab paremini mõista ökoloogiliste süsteemide keerukust.

Aastatel 2019–2021 kaardistasid Maaülikooli teadurid GPS-saatjate abil 62 linnu liikumised ning määratlesid veerand hektari suurustel proovialadel erinevate elustikurühmade arvukuse ja mitmekesisuse. Uurimisala jagamine 50 meetri suurusteks ruudustikeks ja nende kattumine jälgitud isendite asukohtadega võimaldas eristada röövlindude tegevuse tulipunkte ja kontrollalasid. Ühtlasi teostati uuringud kahepaiksete, lindude, väikeimetajate ja taimerühmade arvukuse ning mitmekesisuse kohta, et teha kindlaks, kas röövlinnuliikide tegevuse tulipunktid kattuvad üldise elurikkusega.

Uuringu käigus ilmnes, et nendes kohtades, kuhu koonduvad mitmete röövlinnuliikide erinevad saakloomad, oli lindude, imetajate ja kahepaiksete arvukus ning liigirikkus oluliselt suurem, samuti oli seal taimestiku mitmekesisus suurem. Seega ei näita röövlinnud uurijatele mitte üksnes täpselt oma saakloomade paiknemist maastikul, vaid ka üldise elurikkuse tulipunkte. Uuringu tulemused näitasid oluliselt suuremat liikide mitmekesisust ja arvukust röövlindude tegevuse tulipunktides võrreldes kontrollaladega.

Need tulipunktid olid röövlindude poolt sagedas kasutuses ka järgneval aastal, kuigi mitte kahe aasta pärast. Kokkuvõttes kerkib esile, et erinevate röövlinnuliikide GPS-telemeetria on objektiivne, usaldusväärne ja ruumiliselt täpne elurikkuse indikaator. Liikumisandmete kogumine võiks kasvatada huvi selle lähenemisviisi kasutuselevõtu vastu elurikkuse jälgimisel.

Uuringut rahastasid Keskkonnainvesteeringute Keskus, Eesti Teadusagentuur programmi Mobilitas kaudu ja Eesti Haridus- ja Teadusministeerium läbi Eesti Maaülikooli baasfinantseerimise. Tulemused avaldati ajakirjas Royal Society Open Science.