Sinise Äratuse juhatuse liige ja Tartu linnavolikogu hariduskomisjoni liige Ronald Judin teatas, et saatis augusti keskpaigas Eesti seitsmele Euroopa Parlamendi liikmele pöördumise, milles palus neil hääletada vastu nn „chat control“ eelnõule. Tegemist on Euroopa Liidu algatusega, mis näeks ette kõigi digitaalsete sõnumite riiklikku kontrolli eesmärgiga tuvastada ebaseaduslikku sisu. Judini sõnul on kavandatav meede vastuolus Eesti põhiseadusega ning ohustab nii eraelu puutumatust kui ka sõnumisaladust. Ta rõhutas, et põhiseadus lubab sideandmete jälgimist vaid kohtu loal ja seaduses sätestatud juhtudel, mistõttu massiline järelevalve oleks tema hinnangul õigusvastane.
Avaldame kirja siinkohal täismahus.
Lugupeetud Eesti esindajad Euroopa Parlamendis!
Minuni on jõudnud info, et Euroopa Parlamendis on arutlusel direktiiv, mis nõuaks kõigi digitaalsõnumite riigipoolset ülevaatamist, et leida sealt illegaalset sisu, nt lapspornot. Palun teil kõigil takistada selle direktiivi jõustumist kõikvõimalike vahenditega, sh hääletada selle vastu igal pool, kus selle üle hääletatakse, seda järgnevatel kaalutlustel.
Vastuolu põhiseadusega
Eestis on sõltumata Euroopa Liidu või Vabariigi Valitsuse arvamusest ülimuslik Eesti Vabariigi põhiseadus. Nimetatud direktiiv on vastuolus põhiseaduse järgnevate paragrahvidega. Tuletan meelde, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest, nagu rahvas 2003. aastal otsustas. See tähendab, et kui EL võtab vastu direktiivi, mis on põhiseadusega vastuolus, tuleb see kohaldamata jätta ning äärmisel juhul Euroopa Liidust lahkuda, mida me aga ei tahaks.
§ 43. Igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Erandeid võib kohtu loal teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks seadusega sätestatud juhtudel ja korras.
Ainuüksi sellest piisab, et mõista sõnumite lausjälgimise direktiiv karmilt hukka. Paragrahv näeb selgesti ette, et erandeid võib teha ainult kohtu loal ning ainult kooskõlas teiste seadustega. Riigikohus aga on korduvalt kinnitanud, et sideandmete kasutamine on ebaseaduslik isegi mitmetes kriminaalmenetlustes, nagu näitab nt Pruunsilla juhtum. See tähendab, et kohus peaks iga Eesti inimese sõnumite lugemiseks kõigepealt pädevale asutusele eraldi loa väljastama, mis nõuaks meeletut ressurssi, mis takistaks kohtul päris töö tegemist. Lisaks on üsna kindel, et kohus keelduks peaaegu kõigist taotlustest. Seega halvaks direktiiv eeldusel, et seda viiakse täide kooskõlas seadusega, Eesti kohtusüsteemi ja teeks meid võimetuks ka päris asjades õigust saama. Kui direktiivi aga hakatakse täide viima seadusest mööda minnes, on igaühel õigus käituda põhiseaduse § 54 järgi.
§ 26. Igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. [—]
See, millest inimene räägib oma lähedaste ja sõpradega, peab olema kolmandatele isikutele võrdselt teada sõltumata sellest, kas juttu vestetakse köögis, kontoris või internetis, sest põhiseadus ei tee vahet. Sõnumisaladuse ulatuslik rikkumine rikuks perekonna- ja eraelu puutumatust, tehes interneti teel räägitu ametiasutustele ligipääsetavaks. Seega on kavandatav direktiiv vastuolus ka selle sättega.
§ 22. Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. [—]
Digitaalse privaatsuse rikkumist põhjendatakse riigiasutuste poolt tavaliselt just turvakaalutlustega, et kurjategijaid tabada. Iga kord aga rikutakse millegipärast kõigi, mitte ainult kurjategijate privaatsust ehk tegelikult viiakse need mehhanismid sisse “igaks juhuks”. Riik paistab nägevat iga inimest eelkõige potentsiaalse kurjategijana ja alles teises järjekorras inimesena, kellel on inimväärikus ja kehtivad õigused. Õigusriigis see nii ei oleks. Massjälgimine “igaks juhuks” on omane ainult totalitaarsetele režiimidele, mille suhtes rakendub jällegi § 54. Eesti ja Euroopa Liit ei ole ju ometi totalitaarsed režiimid?
On kahetsusväärne, et üldse küsima pean. Väidan, et § 22 välistab “igaks juhuks” massjälgimise. Analoogselt on kavandatav direktiiv vastuolus ÜRO inimõiguste deklaratsiooni artikliga 12.
Praktilised kaalutlused
Lisaks õigusvastasusele on kavandatav direktiiv äärmiselt ebaeetiline, sest sillutab teed järgmistele õigusrikkumistele ning kahjustab Euroopa inimeste huve, aga ei täida oma eesmärki võrdeliselt rikkumiste ulatusega. Kõigi eelduste kohaselt peaks kõiki sõnumeid, pilte ja faile hakkama hindama arvuti ning võimaliku ebaseadusliku sisu tuvastamisel liikuma järg inimese kätte, et see üle vaataks. Arvuti aga ei mõista konteksti ning teeb seetõttu oluliselt rohkem vale- kui tõsipositiivseid otsuseid. See tähendab, et ametnike kätte satuksid privaatsed ranna- või vannipildid, mida pole kunagi planeeritud rohkem kellegagi jagada, või arstile saadetud pildid, mille lekkimine on samaväärne terviseandmete lekkimisega. See teine juht oleks juba järgmise taseme õigusvastane tagajärg. Samuti võivad püsisuhtes olevad alaealised jagada teineteisega pilte, mis muutuvad Eesti karistusseadustiku järgi keelatuks alles kolmanda isiku kätte langedes. Nii saaks ametnikust ja ainult ametnikust kurjategija – kas meil on seda vaja, et muidu korralik tööinimene arvuti vältimatu apsaka pärast vangi pannakse, rääkimata sellest, kui vastikult ohvriks saanud lapsed end tunnevad?
Neil lastel, nagu ka kõigil teistel on õigus teada, kes täpselt ja mida on nende lekkinud sõnumitest vaadanud, kui arvuti on valehäiret andnud. See tuleneb põhiseaduse §-st 44 ja GDPRist. Praegu on Eestis selle jaoks andmejälgija, mis vajab küll juba praegu täiendamist. Kui on vähimgi oht, et see õigus pole direktiiviga tagatud või läheb riigile liiga kalliks maksma, siis tuleb direktiiv tagasi lükata.
Need valepositiivsed tulemused teevad ka heatahtlike uurijate tööd raskemaks, sest nende koormus tõuseb, kui nad peavad iga päev kümneid või sadu vanni- ja rannapilte hindama. On aga kaheldav, et direktiiv aitaks kurjategijaid paremini tabada võrdelises mahus korralikele inimestele põhjustatud kannatustega. Nemad leiavad teised, turvalisemad kanalid. Õieti nullib direktiivi kasuliku mõju Eestis ka riigi enda ID-taristu pakutav lahendus: inimene saab sõnumi ID-kaardiga krüpteerida ja teisele failina saata. Olete ilmselt nõus, et niimoodi krüpteeritud faili on sellel täiesti võimatu korralikult lugeda, kes adressaat ei ole.
Et kõigisse praegu tuntud otspunktkrüpteeritud kanalitesse tehakse direktiivi järgi tagauksed, on muidugi ka variant, et tagauks tehakse ID-taristussegi. Võite arvata sellest, mida tahate, aga e-valimisi ei saaks tagauksega ID-taristuga mitte kuidagi seaduslikult läbi viia, sest e-hääletamine poleks enam salajane ning võltsida oleks kergem. Direktiiv erandit teha ei luba, sest äkki saadab keegi e-valimissedeli sees riigi valimisteenistusele viimase tellimusel lapspornot? Koosneb ju ka RVT ainult potentsiaalsetest kurjategijatest. Sõltumata e-valimiste võimalikkusest on selge, et tagauksed teevad ka häkkeritel ja spioonidel sõnumisaladuse rikkumise palju lihtsamaks ehk meie vestlused jõuaksid ilmselt ka nende juurde, keda andmejälgijast ei leia.
Mitmed tuntud suhtlusettevõtted, nt Meta või Signal, võivad aga direktiivist keelduda ja EList eemalduda.
Tehnoloogiahiidude lahkumine kahjustaks Euroopa majandust, innovatsiooni ja konkurentsivõimet, mis paiskaks hulga rahvast vaesusesse, kuigi direktiiv rahateemasid üldsegi ei käsitle.
Eraldi küsimus on tekstide hindamine. Mõistan vajadust narkokaubandust tõkestada, kuigi see pole direktiivi fookus, kuid kurjategijad võivad ka teksti krüpteerida või eufemisme kasutada. Teiselt poolt saab riigile teatavaks kogu info inimeste veendumuse kohta, sest arvukate vestlusandmete põhjal on neist lihtne tervikpilt kokku panna. Põhiseaduse § 42 keelab isegi info tahtevastase kogumise veendumuste kohta, rääkimata talletamisest. See keeld on loodud arvestusega, et kui valitsus hakkab poliitvange võtma, et siis oleks tal seda keerulisem teha. Vastuargument, et praegu ei võta valitsus poliitvange, ei päde, sest esiteks on meil ja tuleb juurde erinevaid “vihakõne”sätteid, millest vähemalt osa käsitleb lihtsakoelist arvamuse avaldamist või isegi fakti konstateerimist, ning teiseks ei jõua lahkuv valitsus neid andmeid ära kustutada, kui meil kunagi peaks uus ja veel kurjem tulema. Seega on sõnumisaladuse rikkumine otsene rünnak sõna-, mõtte- ja sarnaste vabaduste vastu.
Tasub tähele panna, et praegusel kujul näeb direktiiv ette, et ELi poliitikud jäävad oma põhiõiguste karmist riivest puutumata. See silmakirjalikkus õõnestab rahva usaldust poliitikute vastu veelgi, süvendades usalduskriisi, mille on lisaks kõigele muule tekitanud skandaalid ebaseadusliku liikluskaamerate andmebaasiga ja Rahapesu Andmebüroo ebaseadusliku pangasaladuse rikkumisega.
Õiglane on vaid, et seadused kehtivad kõigile ühtemoodi – kannatavad kõik või siis mitte keegi. Pealegi lähete kunagi pensionile, kus ametiprivileegid ehk eestipäraselt -eraõigused teid ei kaitse.
Soovitused
Kõigest eeltoodust lähtudes palun, et jagaksite neidsamu argumente oma välismaa kolleegidega, tõstataksite neid küsimusi direktiivi arutades, tehes vastavaid muudatusettepanekuid, ja hääletaksite sellele vastu.
Kui te veel oma südames kahtlete, kas rahvas ikka saab sellest haiget, on lahendus ainult üks: küsida otse rahvalt. Öelge siis oma erakonnakaaslastele riigikogus, et nad korraldaksid rahvahääletuse selle direktiivi kui riigielu olulise küsimuse osas. Üleüldse arvan, et rahvahääletus peaks olema ainus viis polariseerivaid küsimusi lahendada. Pooled võivad seejuures olla ka poliitikud vs üldsus. Rahvaesindaja ülesandeks jäägu igavate seaduste andmine. Rahvahääletuse korraldamine viiks meid päris demokraatiale lähemale.
Lisaks nõuan, et avaldaksite, kas teie ise või Andrus Ansip osales 19.06.2023 koosolekul, kus direktiivi väidetavalt käsitleti. Eestist osales kaks saadikut, aga osalejate nimekiri on arusaamatul põhjusel tsenseeritud. Nimekiri, millest räägin, on manuses.
Ka (või: eriti) Euroopa Parlamendi liige kohustub Eesti põhiseadust järgima. Eesti rahvas on teid valinud selle arvestusega, et te suunate Euroopa Liitu oma võimete kohaselt nii, et Euroopa Liit aitaks kaasa eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisele läbi aegade. Sellega on rahvas usaldanud oma elu teie kätesse, sest Euroopa Liit on faktiliselt mõjuvõimas. Näidake rahvale, et rahvas saab teid jätkuvalt usaldada, et teostate mandaati ettenähtud eesmärgil.
Palun sellele kirjale vastata, märkides vastuses ära, kas töötate selle direktiivi poolt või vastu või ootate rahvahääletust (mitte 14% toetusega valitsuse otsust!). Saadan oma kirja avaldamiseks ka meediale, et ka ülejäänud rahvas oskaks teilt vastutust nõuda. Kui kirja avalikuks saamine teile ebamugavust tekitab, siis töötage kindlasti direktiivi vastu!
Eesti eest!
Ronald Judin
