2025. aasta aprilli kolmandal nädalal toimusid Ida- ja Lõuna-Ukraina rindel ühed viimase aja kõige intensiivsemad lahingud, kuna Venemaa kevadoffensiiv hakkas varisema omaenda kaotuste raskuse all. Donbassis ja piirialadel jätkus sõda kui verine kurnamissõda. Vene väed, kes võtavad järjest kõrgemaid riske, suunates järjest uusi jalaväe ja soomusüksuste laineid Ukraina positsioonidele, tõrjuti tagasi üha keerukama ja paindlikuma kaitsetaktika abil.

Droonisõda on endiselt lahinguvälja keskne element – mõlemad pooled kasutavad UAV-parvesid luureks, rünnakuteks ja psühholoogiliseks mõjutamiseks. Kuid just Ukraina on suutnud kõige paremini ühendada droonide luureinfo täppissuurtükitule ja mobiilsete kaitseüksuste tegevusega. Vene katsed murda läbi Ukraina kaitseliinidest – rindelõigul Siverskist põhja pool asuvatest metsadest kuni Tšassiv Jari rusudeni – kohtasid tugevat vastupanu. Tšassiv Jaris tõrjusid Ukraina 5. ja 93. ründe­brigaad viis järjestikust Vene rünnakulainet, hävitades üheksa sõidukit ja põhjustades vaenlasele raskeid kaotusi, hoolimata termobaariliste relvade kasutamisest Venemaa poolt.

Rindejoontest kaugel tegutses Ukraina edukalt ka Vene tagalas. Drooniparved ründasid sõjalisi sihtmärke nii Kurski lähedal kui ka kaugel Ivanovos – 800 kilomeetrit Ukraina piirist – põhjustades märkimisväärset kahju Vene raketibrigaadidele. Need rünnakud aitavad õõnestada Venemaa suutlikkust jätkata pealetungi. Ukraina täppislöögid neutraliseerisid ka Põhja-Korea päritolu M-1978 Koksan suurtükid, mis olid hiljuti Venemaale tarnitud.

Belgorodi piirkonnas ja Vovtšanski suunal määras lahingute kulgu vastastikune suurtükituli ja droonivõitlus. Vene jalavägi, püüdes liikuda üle avatud maastiku Ukraina droonide jälgimise all, kandis suuri kaotusi ilma, et oleks vallutanud territooriumi. Samal ajal näitasid Venemaa sümboolsed rünnakud – nagu ülestõusmispühade-aegne pommirünnak Kupjanskile – venelaste ükskõiksust relvarahu ja tsiviilohvrite suhtes.

Toretski ja Pokrovski rindel kandsid Vene väed laastavaid kaotusi. Ebaõnnestunud rünnak Ukraina 14. “Tšervona Kalõna” rahvuskaardibrigaadi vastu lõppes rohkem kui kahekümne soomuki, ligi saja mootorratta ja 229 sõduri hävimisega. Ukraina droonid, luureandmetel põhinevad varitsused ja hästi paigutatud miinid muutsid lahinguvälja tapalavaks. Eriti märkimisväärne oli Vene soomusrongi hävitamine – pretsedenditu saavutus Ukraina üksustelt.

Vene vägede moraal jätkab langust. Vaenlase kommunikatsiooni pealtkuulamised näitasid meeleheidet ja lootusetust, sõdurid kirjeldasid olukorda kui “hakklihamasinat” ja “põrgut”. Rozlõvis ja Ševtšenkos pidid Vene üksused seisma silmitsi halastamatu Ukraina vastupanuga ning maksid iga väiksemagi edasiliikumise eest ränka hinda. Isegi seal, kus nad ajutiselt edenesid – näiteks Rozlõvis – olid saavutused ebapüsivad ja raskelt kätte võidetud.

Lõunarindel Zaporižžja suunal suudeti Vene suurrünnakuid ennetada ja tõrjuda tänu nende varajasele avastamisele Ukraina droonide poolt. Ühes juhtumis hävitati 43-st Vene rünnakus osalenud sõidukist 29 ja neutraliseeriti 140 sõdurit vähem kui kolme tunniga – ilma et vaenlane oleks suutnud territooriumi hõivata. Ukraina taktikaline paindlikkus ja tulejuhtimine näitasid taas üleolekut.

Kogu rinde ulatuses ilmnesid Vene vägede suutmatus koondada efektiivselt jõude, koordineerida rünnakuid või säilitada tempot. Ukraina kaitsjad, kuigi reaktiivsed, suutsid jääda paindlikuks, kasutades detsentraliseeritud juhtimist, droonide koordineeritud rünnakuid ja psühholoogilist mõjutamist.

Nädala lõpuks olid rindejooned küll vähe muutunud, kuid sõja tegelik pale avaldub süvenevates kaotustes. Venemaa jätkab rünnakutega, ohverdades inimesi ja tehnikat tühiste edenemiste nimel, samas kui Ukraina, tuginedes täpsusele, leidlikkusele ja vastupidavusele, hoiab kindlalt positsioone. Sõda jääb endiselt brutaalseks ja staatiliseks – kuid initsiatiiv kaldub üha rohkem kaitsjate poole.