Sel sügisel ilmus kirjastuse Argo ja Fenno-Ugria koostöös raamat „Meist vepslastest ja mitte ainult“, mille autor on vepsa kirjanik Alevtina Gongišt. Vene keelest on teose tõlkinud Fenno-Ugria juhatuse esimees Madis Arukask ning raamatu kujundanud Kadi Pajupuu. Tegemist on autobiograafilise ja samas sügavalt kultuurilise teosega, mis avab ühe väikese soome-ugri rahva – vepslaste – saatust läbi ühe naise isikliku elukäigu.

Vepslased on eestlaste lähedane sugulasrahvas, kelle keel on sarnane soome, karjala ning lõunaeesti, sealhulgas võro ja seto keeltele. Ajalooliselt elasid vepslased kolmes suuremas rühmas, kuid Nõukogude perioodil need kogukonnad isoleeriti üksteisest järjest enam. Tänapäeval on vepsa keel ja kultuur tugevalt taandumas ning rahvuse püsimine ohus. Alevtina Gongišt pärineb Karjala vepslaste hulgast ning kuulub nende väheste hulka, kes on avalikult mõelnud ka vepslaste omariikluse võimalikkusele – mitte niivõrd poliitilise programmina, vaid kui sümboolse õiguse ja väärikuse küsimusena.

Raamat jutustab Gongišti elust Venemaal, Soomes, Kreekas ja Eestis, kuhu ta lõpuks elama asus. See on rännak kodu otsingul, kuid ka sisemine teekond rahvusliku eneseteadvuse poole maailmas, kus vepslasi sageli ei märgata või peetakse neid „kadunud rahvaks“. Autor küsib otse: mis tunne on olla rahva esindaja, kelle keel kaob koos vanavanemate põlvkonnaga ja kelle vaimne pärand jõuab järeltulijateni üksikute katkenditena?

Gongišti tekst on otsekohene ja emotsionaalselt laetud. Ta kirjutab valusalt venestumisest, keelekaotusest ning sellest, kuidas paljud Venemaa väikerahvad loobusid oma emakeelest, et kaitsta lapsi koolikiusamise ja alanduse eest. Ta kirjeldab olukordi, kus vepsa identiteeti taandatakse muuseumieksponaadiks – justkui saaks olla „päris vepslane“ ainult metsakülas, rahvariietes ning minevikku tardununa. Sellise suhtumise tagajärjel tundis autor end tihti „välismaalasena oma kodus“.

Raamatu keskmes on rahvustunne kui eksistentsiaalne kategooria. Gongišt sõnastab selle teravalt ja kompromissitult: „Ma olen jõudnud järeldusele, et rahvustunne – see on kõige võimsam kõigist, mida inimene võib tunda“. Ta rõhutab, et rahvustunne on inimese vaimne tuum ning ilma etniliste juurteta lakkame olemast inimesed. Need mõtted annavad teosele filosoofilise mõõtme, mis ulatub kaugemale vepslaste konkreetsest saatusest ning puudutab kõiki väikerahvaid globaliseeruvas maailmas.

Olulisel kohal on ka perekondlik mõõde. Autor kirjeldab oma vanemate erinevaid hoiakuid: ema hoidis vepsa identiteeti vaikselt elus, isa püüdis sulanduda vene enamusse ja halvustas algul oma juuri. Üks raamatu liigutavamaid hetki on stseen, kus isa tunnistab täiskasvanud tütrele esimest korda, et ta on vepslane – hetk, mis Gongišti sõnul kaotas nende vahelt nähtamatu müüri.

„Meist vepslastest ja mitte ainult“ ei ole üksnes mälestusteraamat, vaid ka kiri rahvuskaaslastele ja hoiatus laiemale lugejaskonnale. See jutustab, kui haavatav on väikerahva identiteet suurriigi surve all ning kui ohtlikuks võivad muutuda mõtted ja sõnad, mis seavad kahtluse alla ametliku „vene maailma“ narratiivi. Autor ei varja, et tänapäeva Venemaal võivad sellised seisukohad olla eluohtlikud.

Raamat lõpeb avatud ja valusa noodiga. Gongišti igatsus koondub Šoutjärve küla ja vepsa kodumaa poole – paika, mida ta nimetab oma „unistuste maaks“, kuid kuhu tal ei pruugi enam olla võimalik naasta. See igatsus, üksildus ja vastutus oma rahva ees jäävad teosest kõlama ka pärast viimast lehekülge.