Prantsuse antropoloog Anastasia Servan-Schreiber külastas Eestit, et süveneda maausu traditsioonidesse ning osaleda ühel nende märkimisväärsel sündmusel – karusepäeval. Soome-ugri keelte ja kultuuride uurimise aastaraamatus “Études finno-ougriennes” ilmunud artikkel annab ülevaate prantsuse uurija kogemustest ja avastustest, tutvustades maausu liikumist, selle rituaale ja kogukonna liikmeid.

Antropoloog Anastasia Servan-Schreiber veetis päeva Maavalla Koja üritusel Karula rahvuspargis Veskimäel juulis 2022, sukeldudes traditsiooniliste tegevuste ja suhtlusvormide maailma. Eelkõige puudutab see kogukonna rituaalset üritust, karusepäeva, kus osalejad kogunevad looduslikus keskkonnas, et tähistada traditsioonilisi talurahvapühi. Artiklis antakse ülevaade päeva sündmustest, uurija mõtetest ja tema kogemustest. Servan-Schreiber suhtles peamiselt kahe maausulisega – Kalle Elleri (1940–2023) ja Ilvesega (nimi artiklis muudetud).

Uurija suhtub Eesti traditsioonidesse suure austuse ja avatusega, väljendades sügavat austust maausu liikumise vastu. Ta avaldab tunnustust mitmetele maausulistele, sealhulgas Ilvesele, Aivar Roosalule, Sirje Ellerile ning eriti Kalle Ellerile, kes lahkus elavate hulgast mõni kuu enne artikli avaldamist.

Maavalla Koda jaguneb neljaks piirkondlikuks haruks: Härjapea Koda, Emajõe Koda, Emujärve Koda ja Saarepealne Koda. Iga haru koosneb kolmest ametlikust liikmest – vanemast, vardjast ja kirjutajast, kes moodustavad üleriikliku esinduskoja, esindades maausu liikumist laiemalt.

Artikkel kirjeldab, kuidas uurija jõudis karusepäeva tähistamiseni, alustades suhtlusest Maavalla Koja Facebooki lehel ja lõpetades Aivar Roosaluga, kes jagas talle ürituse korraldamise üksikasju. Uurija sõitis Karula rahvusparki bussiga Tartust, kogedes juba teel kohaliku kogukonna soojust.

Karusepäev oli täis erinevaid rituaale ja traditsioonilisi elemente. Üritusel valmistati traditsioonilist lambasuppi, kasutades selleks lambaliha lähedalasuvast talust. Artikkel rõhutab ka maausuliste kogukonna ühtsuse tähtsust, kuidas uurijat alguses tajuti võõrana, kuid päeva lõpuks muutus ta “tuttavaks võõraks”.

Servan-Schreiberi intervjuud karusepäeval osalejatega, nagu Ilves ja Aivar, annavad sissevaate maausuliste maailmavaatesse ja traditsioonidesse. Rõhutatakse vajadust säilitada vanu oskusi, nagu puutöö ja ehitamine, ning kuidas need oskused peegeldavad eestlaste arusaama vabadusest ja iseseisvusest.

Ürituse alguses jälgib uurija, kuidas eestlased, sealhulgas Eno, Andres, Sirje ja Epp, valmistavad traditsioonilist rooga – lambaliha. Ta vaatleb tähelepanelikult, kuidas lambaliha paigutatakse suurtesse valgetesse ämbritesse, lisades vürtse ja marinaadi koostisosi, mida ta ei suuda täpselt tuvastada. Artiklis kirjeldatakse ka lambaliha valmistamise protsessi traditsioonilisel viisil – maasse kaevatud augus. Uurija jälgib, kuidas liha küpsetatakse kuumadel kividel hõõguval tulel, samal ajal kui ümberringi käivad rõõmsad ja rahulikud vestlused.

Edasi tutvustatakse talle Maavalla Koja olulisi liikmeid, sealhulgas Kallet, Andrest ja Aivarit. Kalle, keda maausulised tunnevad Maavägisena, jagab oma kogemusi ja õpetust, rõhutades, et ta on sündinud ja kasvanud maausu pärimuses. Seejärel tutvustatakse talle teisi liidreid, kes vastutavad erinevate piirkondade ja liitude eest. Uurija mõistab, et Maavalla Koda on nagu perekond, hõlmates peresid, paare ja lapsi, kus traditsioone ja veendumusi edastatakse põlvest põlve. Samuti mainitakse, kuidas koja tegevusse on kaasatud peamiselt meessoost pereliikmed, lastest aga on saanud emade hoole all olevad järeltulijad.

Hiljem suundub uurija koos kohalikega järve äärde, kus nad naudivad ujumist ja lõõgastumist. Siin avaneb võimalus arutada rohkem maausuliste isiklikke elulugusid ja veendumusi. Räägitakse ka sümboolsetest esemetest, mida Maavalla Koja liikmed kannavad, näiteks Kalle amulett ja Andrese ruunimärgid, mis peegeldavad nende seotust Põhjamaade mütoloogiaga.

Uurija märgib ka traditsioonilisi soorolle, kus naised puhkavad puude varjus, samal ajal kui mehed vestlevad lõkke ääres. Artiklis tõstetakse esile, kuidas üritus tundub olevat täis igapäevaelu rõõmu ja lõõgastust, kus rõhuasetus on ühistegevusel ja vestlustel. Üritus kujutab endast justkui rituaali, kus tavalised tegevused saavad erilise tähenduse traditsioonide kaudu.

Lõpuks kirjeldatakse veel ühe laagriõhtu kulgu, kus inimesed jagavad naeru, lugusid ja üksteise seltskonda. Artiklis antakse aimu sellest, kuidas Maavalla Koja liikmed elavad ja austavad oma pärandit, ühendades selle igapäevaste tegevustega ning jagades seda ka nooremate põlvkondadega. Kogukond osaleb regilaulude laulmisel, rahvatantsul ning jagab ühist söömaaega, sealhulgas lambaliha, mis on küpsenud juba mitu tundi. Kirjeldatakse, kuidas muusika, tants ja laul loovad ühenduse mineviku ja oleviku vahel, toetades maausu liikumise eesmärki taaselustada Eesti traditsioonid.

Uurija rõhutab, kuidas maausu liikumine on tekkinud vastusena Eesti ajaloolistele ja poliitilistele muutustele, eriti Nõukogude okupatsioonile. Maausk kujutab endast katset taaselustada ja uuesti mõtestada Eesti pärandit ning siduda see tugevalt looduse ja keskkonnaga.

Esile tuuakse ka, et maausk ei ole jutlustav religioon. Maausulised ei propageeri aktiivselt oma uskumusi, ja uute liikmete leidmise töö jääb pigem nende endi kanda. Samuti rõhutatakse maausu rituaalide loovust ja spontaansust, kus laule ja tantsu ei ole ette planeeritud, vaid need tekivad kogukonna koostöös ja vastastikuses mõistmises.

Artikli lõpuosas käsitletakse veel üht olulist aspekti maausu liikumises – identiteedi ja kogukonna taaselustamist. Maausulised soovivad taastada Eesti kultuuri ja identiteedi, mis nende silme läbi on katkenud okupatsiooni ja globaliseerumise tõttu.