MTÜ Päästame Eesti Metsad liige Piret Räni võttis Eesti Päevalehes sõna president Kersti Kaljulaidi kriitika kohta, milles viimane väitis, et Eesti teaduskogukond pole suutnud piisavalt selgitada kliimamuutuste tõsidust. Räni sõnul on selline kriitika teadlaste suhtes ebaõiglane, kuna riik ise ei anna teadlastele piisavalt platvormi ega arvesta nende teadmistega seadusloomes.

Räni tõi esile, et teadlased suhtlevad regulaarselt poliitikute ja avalikkusega, püüdes ökoloogilisi teemasid selgitada. “Näeme pidevalt, kuidas targad sõnad meediasse jõudes lihtsalt mööda ajajõge allavoolu ujuvad, ilma et neist tekiks jälge poliitilistesse otsustesse,” kirjutas ta.

Tema hinnangul sõltub teadlaste antud vastuste kasulikkus sageli küsija kavatsustest. “Enamasti on küsimused koostatud kitsalt ja ohukohtadest möödajuhtivalt. Tihti kõneleb raha ja takistab küsimusele vastates lisada sinna ka järgmist lauset, et lisaks tuleks arvesse võtta ka sellest vastusest veidi kaugemale jäävaid kahjulikke mõjusid, mida arutluse all olev otsus võib kaasa tuua,” selgitas Räni.

Räni kritiseeris ka poliitikute taktikat seada teadlased omavahel vastasseisu. Ta tõi näiteks “metsateadlaste juhtumi”, kus võrdselt käsitleti metsaökolooge ja metsakasvatusteadlasi, kelle prioriteedid on tegelikult väga erinevad. “Metsaökolooge, kes uurivad metsa kui süsteemi toimimist ning metsakasvatusteadlasi, kes uurivad, kuidas majandusmetsas võimalikult efektiivselt puitu kasvatada, nimetati ühtmoodi „metsateadlased“ ning siis kurdeti, et näe, teadlastel pole metsa küsimuses üksmeelt,” ütles Räni, nimetades seda poliitiliseks spinniks.

Räni rõhutas, et süsinikusisaldus atmosfööris on vaid üks planetaarsetest piiridest, mida tuleks arvestada. “Samal ajal tuleb jälgida, et ei kahjustataks elukeskkonda: elurikkust, elupaiku, õhku, põhjavett, mulda, merd jne,” märkis ta. Ta hoiatas, et ka taastuvenergia projektid võivad põhjustada kahju, kui nende kavandamisel ei arvestata looduskeskkonna hoidmist.

Räni sõnul peaks riik andma teadlastele mitte ainult nõuandva rolli, vaid ka võimaluse peatada ebaõiglased ja keskkonnale kahjulikud otsused. Ta kutsus üles Teaduste Akadeemiat nõudma rohkem teadmistepõhist poliitikat ja tõstma esiplaanile elukeskkonna hoidmise eetikat.

“Meie elame hoopis muinasjutus, kus kümne küünega hoitakse kinni usust majanduse lõputu kasvu võimalikkusesse ilma majandussüsteemi muutusi tegemata. Piiramatu kasv piiratud ressursiga planeedil pole aga võimalik, eriti kui piiratud ressurssi kergekäeliselt suhtutakse, ühisvara õiglaselt ei hinnastata ning elukeskkonna hoidmine ei ole prioriteet number üks,” leiab Räni.