27. märtsil möödub 113 aastat ohvitseri ja vabadusvõitleja Paul Maitla sünnist, kelle nimi meenutab Eesti sõjaajaloo kõige keerulisemaid aegu. Maitla nimi seostub eelkõige Sinimägede lahingutega 1944. aasta suvel, kus ta juhtis oma üksust kangelaslikus vasturünnakus, millega vallutati tagasi strateegilise tähtsusega Grenaderimägi. Tema taktikaline andekus ja vaprus lahinguväljal tõid talle Raudristi Rüütliristi – autasu, mille sai vaid neli eestlast. Pärast seda võitles ta Lõuna-Eestis, sai Kambja lähedal haavata ja saadeti haiglasse Saksamaale. Paul Maitla hukati esimesel päeval pärast sõja lõppu Tšehhi partisanide poolt.
Maitla ei jõudnud teadaolevalt eluajal anda intervjuusid ega pikemaid usutlusi; üheks peamiseks allikaks tema mõtete kohta on sissekanded tema rindepäevikus. Siiski võib leida terve hulga inimlikke killukesi nii Maitla lähedaste kui võitluskaaslaste suust. 10. septembril 1944 ajalehes Eesti Sõna ilmunud artiklis on ajakirjanik vestelnud Maitla abikaasa Ainoga ning tsiteerinud koju naisele saadetud kirju. Muuhulgas mainitakse siin ka Aino visiiti haavatud Pauli juurde, kui too saabus Tallinna raudteejaama – kohtumist, mis nende teadmata jäigi viimaseks.
Saksa sõjajõudude kõrgeima juhi hinnang meie kahele sõjamehele – Raudristi Rüütliristi annetamine obersturmbannführer Harald Riipalule ja hauptsturmführer Paul Maitlale annab tunnistust eesti sõdurite vaprusest. Lahingutes ja võitlustes sünnib kangelasi ja tehakse tegusid, mis väärivad tähelepanu.
Obersturmbannführer Harald Riipalust on juha ajaleheveergudel juttu olnud, on võimalus avanenud ta kangelastegudega tutvumiseks. Teine sangar, 31-aastane hauptsturmführer Paul Maitla lamab haavatuna ühes Saksamaa haiglas ja temaga puudub võimalus isiklikuks keskusteluks. Ainus, kellelt võib mõnda kuulda vapra eesti sõduri tegudest, on ta naine Aino Maitla. Meie lehe kaastöölisel avanes võimalus kõrge aumärgi saanud sõjamehe abikaasaga lühidalt vestelda.
„Kui lugesin ajalehest Harald Riipalust, mõtlesin, et minu mehest ei saa pikemat juttu teha, sest teda pole ju siin. Aga nüüd – Tallinnast tullakse selleks kohale, et mu mehest teada saada,” on sangarsõduri abikaasa üllatunud, kui otsime ta üles Kohilast, ta ajutisest asupaigast.
„Kahjuks ei saa ma midagi kõnelda oma mehe sõjamehekarjäärist. Mul lihtsalt ei ole meeleski kõik, mis ja millal ta on ühes või teises kohas teinud. Kõneldud on sellest palju ja pikalt, öödki läbi, kui ta on ilmunud koju lühikeseks puhkuseks. Mu mälu võib aga andmete täpsuses petta ja see oleks halb. Mu mees on nimelt ise täpsuse kehastus ja ta ei andestaks mulle, kui teataksin tema kohta midagi ebatäpset.”
Tuleb kahetseda, et materjal Paul Maitla sõduritegude osas jääb puudulikuks, seda enam, et ka ametlikult poolt praegu ei ole võimalik sellesse selgust saada, sest kõik isikulised andmed on saadetud haiglasse, kus haavatud sõjamees on ravimisel.
„Kuid et teie käik ei oleks asjata, võiksime abiks võtta ta kirjad, mis ta on mulle aeg-ajalt saatnud. Põhjalikumat pilti pakuks muidugi ta rindepäevik, mis tal alati lahingutes kaasas oli ja kuhu ta kandis kõik oma elamused, kuid selle näitamine ei ole mul kahjuks võimalik.”
Laskumegi siis kangelase möödunud päevade võitlustesse ta kojusaadetud kirjaridade kaudu.
Pärast seda, kui Paul Maitla oli kommunistide poolt tegevväelasena viidud Venemaale ja kus tal õnnestus tulla üle Saksa sõjaväkke, siirdus ta otsekohe lahinguisse, võitlema kommunismi vastu.
Esialgu astus ta ühte lennuväeüksusesse, hiljem võitles ta Eesti Leegioni ridades. Nendest võitlusepäevadest kirjutab ta koju.
„Poleks uskunud, et meie poistel nii palju vastupidavust jätkub. Oleme mitu ööd magamata, olen väsinud, poisid aga ei ilmuta sugugi tüdimust. Pean võtma nendest eeskuju. Nüüd on nemad minule õpetajaks.”
Rasketes võitlustes Neveli all veedeti paljugi pingerikkaid päevi, mis nõudis Paul Maitlalt julget ja kindlat otsustamisvõimet. Raskeimaiski heitlusis viis ta „oma poisid” aga lahingutulest võidukalt välja. Olles ise ikka teistele eeskujuks, agar ägedaiski lahinguis, saatis teda hea sõduriõnn – ei vähimatki kriimustust, kõnelemata haavatasaamisest, mis oleks teda viinud eemale lahingutegevusest. Paul Maitla teened leidsid tunnustust.
Peagi omandas ta obersturmführeri aukraadi ja ta saadeti teadmiste täiendamiseks õppima Bad Tölzi sõjakooli.
Sõjaolukorra muutudes kodumaal ohtlikuks, siirdus Paul Maitla oma rügemendiga heitlustesse Narva alla. Sealt kirjutab ta koju:
„On hea võidelda kodumaa piirides. Poistelgi on teine tuju. Päevad on pinevad, andesta, et kirjutan lühidalt.”
Nende raskete võitluste, sangaritegude ja pingerikaste lahingute tulemus oli, et kõrgemad sõjaväevõimud jällegi hindasid Paul Maitla teeneid – ta nimetati hauptsturmführeriks ja ta sai teise järgu Raudristi.
Koju kirjutab aga sel puhul sangar:
„Mind ei rõõmustagi mu ülendus ja äsjasaadud Raudrist. Tunnen end võlglasena oma sõdurite ees, Meil olid rasked võitlused ja paljud minu poistest ei tule enam kunagi koju.”
Üldse suhtus Maitla kõigisse ülendustesse tooniga, nagu poleks ta neid ise sugugi ära teeninud. Ta täitis ainult seda, mis käskis ta sõdurimehisus.
Kui sõjategevus kandus edasi Eesti rindele ja ohustatud oli juba Paul Maitla sünnipaik ning kodu Tartumaal, sai ta juurde uut võitlusindu.
Koju saabub julge ja elutahtest tulvil kiri:
„Meeleolu on hea, niisugust teotahtelisust pole enne tunnudki. Homme jälle pikemalt.”
Kuid see „homme” tõi juba pöörde. Sõdur, kes oli kümme aastat kandnud püssi ja neljandat aastat võitles pidevalt palavates lahingutes, tulles sealt välja alati tervena ja võitjana, sai ägedas lahingus haavata – esmakordselt kõigi sangaritegude-päevade kestel. Haav takistas teda kirjutamast koju.
Siis sai Maitla naine teate, et haavatuterong, milles viibis ta mees, läbib Tallinna, et viia haavatud sõjamehed Saksamaa haiglasse ravimisele. Nüüd avanes naisel võimalus Maitla endaga kõnelemiseks. Olgugi et vapral eesti sõduril olid küllaltki rasked vigastused, ei olnud vaibunud ta võitlustahe.
„Kahju ainult, et just nüüd haavata sain. Just nüüd tahtsin lüüa poistega koos. Aga küllap teevad nemad minuta, mis teha on. Loodan seda nendest. Kui tagasi tulen, teeme koos lahinguis mehetegusid.”
Küllap Raudristi Rüütliristi saanud Paul Maitla vaim tiivustab ta lahingukaaslasi. Kodumaa kasuks on tehtud need teod ja neid tehakse edasi.
